Lööme ajus korra majja!

Priit Pullerits
, Postimees
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Elu on ilus võitlus: nii kuulutab kiri Robert Annuse särgil Tallinna Linnateatri ja Draamateatri depressioonist ja tervenemisest rääkivates lavastustes.
Elu on ilus võitlus: nii kuulutab kiri Robert Annuse särgil Tallinna Linnateatri ja Draamateatri depressioonist ja tervenemisest rääkivates lavastustes. Foto: Siim Vahur

Meeleolu nullis, rõõmu pole kübetki, vaim närtsib – jah, teil võib olla depressioon. Aga ärge heitke meelt: sellest saab jagu.

Mõelge korraks vähemalt 20 töökaaslasele. Või 20 sugulasele või 20 sõbrale-tuttavale. Neist iga 20 hulgas leidub vähemalt üks, kes on depressioonis. See on tõsine asi, sest depressioon on tõsine haigus.

Eestis on vähemalt 70 000 inimest – seega nelja Viljandi linna jagu –, kes maadlevad depressiooniga. Ja enamik neist, vaat et kolm neljandikku, isegi ei tea oma haigusest, lausub Tallinna lastehaigla psühhiaatriakliiniku juhataja Anne Kleinberg, kes kaitses hiljuti doktori väitekirja depressiooni levikust Eestis.

Teema päevakajalisust kinnitab seegi, et eelmisel kuul jõudis vaatajate ette kaks depressiooniteemalist lavastust, «Varesele valu...» Eesti Draamateatris ja «Harakale haigus...» Tallinna Linnateatris.

Kuidas sellest laastavast hädast jagu saada, uuris Arter dr Kleinbergilt.

Mille järgi depressiooni ära tunda?

Klassikalised tunnused on meeleolu alanemine, rõõmutundetus ja pidev väsimustunne – puhkan, aga ei maga välja. Meeleolu alanemist ei panda tihti tähele, küll aga tuntakse pidevat väsimust ja seda, et need asjad, mis varem meeldisid, nagu hobid, suhtlemine, töö, ei paku enam rõõmu ega huvita. Siis hakatakse suhteid vähendama, ei taheta enam teistega vestelda, samuti peab end üha rohkem sundima, et üldse kodunt välja minna.

On see meeste või naiste, noorte või vanade häda?

Rohkem naiste kui meeste – poolteist kuni kaks korda. See on meditsiini klassika: naistel ongi meeleolu- ja ärevushäireid rohkem kui meestel, väidetavalt seetõttu, et nad on ümbritseva suhtes tundlikumad. Samas on meeste depressioon tihti raskemini märgatav, sest see on rohkem seotud kehva, ennasthävitava käitumisega: mees hakkab jooma, kihutama, riskima. Ta ei ole selline, kes tuleb ja ütleb, et mul on paha tuju ja olen kurb. Mehel on seda raske tunnistada, et ta ei jõua ja ei taha midagi, sest kõik ootavad, et tema jõuaks lõpmata. Seetõttu otsivad mehed harvem abi.

Eestis esineb depressiooni rohkem vanematel inimestel, üle 40-aastastel. Heaoluühiskondades on aga tavaliselt vastupidi: seal on vanematel elu turvalisem, neil on kõik paigas, reageerimine eluvalule pole enam nii traagiline nagu noorematel, sest nad on kohanenud, elu näinud.

Millest tuleb rõõmutus ja meeleolu langus, kui elu on viimase 10-15 aastaga läinud paremaks?

See tuleneb inimeste erinevast reaktsioonist stressile, ja selle tingivad omakorda sinu geenid. Depressioon on ajuhäire, mille vallandavad keskkonnategurid, mis võivad eri inimestel olla väga erinevad – näiteks kuidas sa ohuolukordi tajud ja neile lahendusi näed. Lisaks muud tegurid, mis teevad sind haavatavaks: kas oled üksildane, milline on su haridus. Kõrgharidusega inimesed on näiteks vähem depressiivsed, sest neil on eri variante, kuidas üht või teist olukorda tõlgendada ja ka lahendada.

Mida siis teha, kui tunned, et depressioon hakkab võimust võtma?

Kõigepealt peaks üle vaatama eluviisid, töötamise ja puhkamise vahekorra, kas uneaeg on piisav. Puhata ei tule ainult magades või viina juues, vaid aega tuleb leida ka iseendale ja oma suhete eest hoolitsemiseks. Just suhted on eluenergia ja rõõmsa tuju taastootmiseks olulised. Ei saa nii, et töötad kaks kuud nagu segane ja seejärel tutvud taas oma perekonnaga: siis võib juhtuda, et pere on su peale väga vihane ja lahkunud sinu territooriumilt. Sõpradega suhted on samuti depressiooni vastu võitlemiseks hästi olulised – siis oled sotsiaalselt aktiivne ja sul on, kellega oma mõtteid jagada, sest emotsionaalne üksildus on laastava iseloomuga. Kusjuures tähtis pole see, kui palju sa ringi käid, sebid ja sehkendad, kui palju on sul kõikvõimalikke tuttavaid, vaid mis tunne on sul siis, kui silmad kinni paned: kas tajud, et oled vaatamata kõigele üksildane, või on sul ikkagi toimiv paarisuhe, pere ja kollektiiv olemas.

Ja muidugi aitab stressihormoonide vastu sport. Kuid selleks, et keha hakkaks ise rõõmuhormoone tootma, ei pea high-tech dressides, neoonprillid ees, amokki jooksma – Eesti keskealiste meeste ennastpiitsutav sport ei ole alati parim lahendus, see võib lõppeda kehvasti –, vaid piisab ka sellest, et jalutamas käia, aiatööd teha. Oluline on teha seda, mis sulle meeldib, mitte et sport oleks nagu mõru pill, mille alla neelad, või jooksed end oimetuks.

Ja loomulikult söömine: et sööksid hommikul ja leiaksid

aega rahulikuks lõunasöögiks. Kui sa drive-in’ist läbi kihutad ja sõidu peal midagi alla neelad, pole see kõige parem viis – kui just drive-in’i müüja ei tekita sinus rõõmsaid tundeid.

Aga arstid? On neist abi?

Kindlasti võiks rääkida psühholoogi või psühhiaatriga, aga ka perearstiga. Eesti perearstid on end viimasel ajal palju harinud, et depressiooni ära tunda, nad teavad, kuidas seda ravida.

See on väga vajalik, et saaksid rääkida kellegagi, kes aitab sul endast paremini aru saada: mis tunded sul on, kuhu sa kinni jooksed. Sest depressioonis inimestel kipuvad automaatselt käivituma mustad stsenaariumid, kus negatiivne tulemus on alati garanteeritud. Näiteks mõtleb üliõpilane, et kui ta mingit tööd ära ei tee, siis ta kursust ei läbi, järelikult ei lõpeta ta ülikooli ega saa endale head töökohta ja kukub elus totaalselt läbi. Või mõeldakse, et kui mul ei ole teatud välimust, teatud asju või omadusi, olen teistega võrreldes kehvem, olen luuser. Neid mõttemustreid peab psühholoogiga koos kõvasti korrigeerima.

Millal tuleks ravile minna?

Kohe, kui sul on mõõdukas või raske depressioon. Sel juhul võid olla nii audis, et igasugused sisekaemused ei ole sulle võimetekohasedki, sest oled energiast tühi.

Paljud eelistavad psühhoteraapiat, aga ravi osas tasub oma suhtumist muuta. Kui sa aju ravimitega ei toeta, võivad närvirakud kahjustuda ja hävida.

Millised on ravi negatiivsed kõrvaltoimed?

Alguses võib esineda iiveldust või peavalu, aga see läheb enamasti esimeste nädalatega mööda. Võimalik on ka kehakaalu tõus ja seksuaalfunktsiooni häired. Aga ravimite valik on siiski sedavõrd lai, et arst võib leida alternatiivi, mis neid probleeme ei põhjusta.

Kui hea tulemuse ravi tavaliselt annab?

Ravikuurid kestavad enamasti kaheksa kuud või aasta, mõnikord kauemgi. Suurem osa paraneb. Kuid noorukite seas võib viie aasta jooksul 70 protsendil depressioon korduda. Kogu täiskasvanu eluea jooksul on kordumise risk väiksem. Aga kui oma eluviise ja suhtumisi pärast ravi korrigeerida, võib järgmine kord paremini hakkama saada: siis oskad näha ohte ja tunned depressiooni vallandavaid tegureid, nii et haigus ei arene enam nii kaugele nagu esimesel korral.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles