Huumoriga vähi vastu

Priit Pullerits
, Postimees
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Vaatab rõõmsalt tulevikku: major Madis Morel tunnistab, et tal ei tekkinud võitluses vähi vastu surmahirmust mõtetki.
Vaatab rõõmsalt tulevikku: major Madis Morel tunnistab, et tal ei tekkinud võitluses vähi vastu surmahirmust mõtetki. Foto: Mihkel Maripuu

Selleks et hirmutavast haigusest võitu saada, ei pea muutma nime ega sõitma ravile välismaale (nagu tegi nimekas lauljanna).

Sündmus oli pidulik – ja tunne, mis kätte lõi, sedavõrd ootamatum. Major Madis Morel oli vähemalt tosin aastat korraldanud vabariigi aastapäeva paraadi, alati veatult ja probleemideta. Aga 2009. aasta paraadi ajal tundis ta ühtäkki, kuidas kaelast kiirgab närvivalu vasaku käe sõrmedeni.
Ja see valu muutus iga päevaga järjest tugevamaks.

Morel läks pataljoni arsti juurde. Too pakkus, et ju on ta külma saanud. Määras raviks soojenduse. Kui Morel teiselt soojendusseansilt tuli, trehvas ta kaitseväe arstliku keskkomisjoni tohtreid. «Miks nii kängus käid?» küsis üks noist.

«Närv on külma saanud,» vastas Morel. Üks tohtreist vaatas talle seejärel tõsiselt otsa ja lausus: «Ei, siin peab mingi muu häda olema.»
Arstid kamandasid Moreli oma kabinetti, käskisid ülakeha paljaks võtta, kompisid ta keha, arutasid isekeskis midagi ladinakeelsete sõnadega – ja saatsid Moreli Põhja-Eesti regionaalhaiglasse kompuuteruuringule.

Aga järjekord sinna oli pikk. Mis siin salata: kaitseväelasest kolleeg aitas Moreli oma tuttava arsti juurde, kel õnnestus öövalves olles uuring ära teha. Kui südaöö paiku tuli vastus, sai Morel võõrsõnade rägastikus aru vaid sellest, et tal on mingi süsteemhaiguse kahtlus. Ühtlasi sai ta saatekirja Hiiule onkoloogiakliinikusse.

Kulus kuu, enne kui Morel lõpuks operatsioonilauale heitis. Vahepeal oli valu läinud juba nii hulluks, et ei lasknud magadagi. Nädalavahetustel jõi ta end pahatihti täis, et kuidagigi uinuda. Ta lootis, et kui kirurgi noa all ära käib, saab haigus seljatatud. Aga lõikus, nagu selgus, oli alles katsumuste algus.

Kust selline häda?
Kui valu ei taandunud ja lõikuse tulemuste saabumine oli veninud juba kaks nädalat, saatis pataljoni arst Moreli Merimetsa haiglasse professor Hele Everausi vastuvõtule. Prof Everaus lasi jalamaid saata proovid Tartu Ülikooli kliinikumi. Kui Morel järgmisel päeval vastuse järele läks, seletas prof Everaus maakeeli lahti, et tal on Hodgkini lümfoom.
«Kas see on vähk?» küsis Morel. «Jah,» kõlas vastus.

Moreli abikaasa, erialalt psühholoog, kes oli mehega kaasa tulnud, puhkes nutma ja tormas kabinetist välja. «Mulle ei jõudnud asi vist kohe kohale,» lisab Morel (45).

Ta oli seniajani olnud ju terve kui purikas. Töötanud ülikoolis õppides koguni vetelpäästes, harrastanud karatet ja ujumist ning teinud jõusaalitrenni. Kui ta presidendi protokolliülema kohalt 1995. aastal kindral Aleksander Einselni kutsel kaitseväe protokolliülemaks läks, oli ametist tulenevalt läbinud iga kolme aasta tagant põhjaliku arstliku kontrolli. Alati veatult.

Kust nüüd ühtäkki lümfisõlmede vähk, imestas Morel. Kas sellest, et ta oli mitu head aastat suitsetanud? Või olid talle oma jälje jätnud 2006. aastal Iisraeli-Liibanoni sõjas kasutatud vaesustatud uraaniga mürsud? Või on tegemist pärilikkusega, sest ta isa oli surnud verevähki? Vastust neile küsimustele pole ka parimal arstil. Prof Everaus saatis Moreli joonelt Tartusse onkoloogiakliinikusse. Tal oli kolmanda staadiumi vähk. Seal sai tema raviarstiks dr Ain Kaare, kes juhtumisi on Moreli koolivend Tallinna reaalkoolist.

Süngevõitu naljad
Järgmised pool aastat möödusid rütmis kolm-neli päeva haiglas tilgutite all (lisaks kuni 60 tabletti päevas), siis kolm nädalat
ainult tablette, siis nädal pausi ja kõik otsast peale. Nii kuus korda järjest. Selline ravi pole kõrvalmõjudeta. Kaasnesid iiveldus ja oksendamine. Lisandus kehakaal. Sõrme- ja varbaotsad muutusid tundetuks. Sülge jooksis niredena. Uriini samuti. Jaks kadus: isegi teisele korrusele ei suutnud pikalt puhkamata minna. Pärast kolmandat raviseanssi langesid maha kõik kehakarvad, isegi kulmud. Aga Morel ei mõelnud kordagi, et annab alla. «Taganeda polnud kusagile,» meenutab ta. «Selja taga oli kodu, kolm last.»

Enamgi veel: ta viskas sõpradega nalja – ja nood viskasid vastu. Lausa musta huumorit: et kas ta eelistab matusel pärga või lilli? Või: äkki täpsustaks peielaua nimekirja! Isegi kaitseväe juhataja kindral Ants Laaneots uuris lõõpides: kuidas läheb, Morel, kas hakkame surema?!

Mitte sinnapoolegi! Poole aasta pärast näitasid ravi tulemused, et vähirakud on taandunud.
Dr Kaare lausus Morelile head uudist edastades, et kindlasti tuli abiks ka tema haruldane huumorimeel.

«Ja elutahe oli ka suur,» lisab Morel. «Kui tugevalt usud, et saad haigusest võitu, siis aju aitab paranemisele kaasa.»
Järgnenud nelja ja poole aasta jooksul on korduvad järelkontrollid kinnitanud, et kõik on korras. (Ka juuste kasv on ammu taastunud.) «Tunnen end paremini kui enne,» kinnitab Morel. Ta eesmärk on elada saja-aastaseks. «Luban, et elan nii kaua,» ütleb ta.


Kommentaar

Ain Kaare

Tartu Ülikooli kliinikumi hematoloog

Hodgkini lümfoom on harvaesinev lümfisüsteemi pahaloomuline kasvaja. Haigestumise sagedus on üks-kaks esmasjuhtu 100 000 elaniku kohta aastas. Vanuseliselt on haigestumisel kaks tippu: sagedamini tabab haigus nooremas keskeas (25–40 eluaastat) ja vanuses üle 55 eluaasta.

Hodgkini lümfoom on üks esimesi, kui mitte kõige esimene pahaloomuline kasvaja, mida õnnestus edukalt medikamentoosselt (ravimitega) ravida. Esimeseks ravimiks – ning esimeseks klassikalises mõistes keemiaravimiks maailmas üldse –, mida Hodgkini lümfoomi ravis pärast Teist maailmasõda kasutati, oli Mustargen. Selle saamislugu on tihedalt seotud Esimeses maailmasõjas kasutatud sinepigaasiga, täpsemalt Teise maailmasõja ajal Bari linnas Itaalias sinepigaasiga juhtunud õnnetusega.

Tänapäeval on Hodgkini lümfoom suhteliselt hea prognoosiga pahaloomuline kasvaja: keemia- ja kiiritusraviga õnnestub tervistada 85–90 protsenti selle diagnoosiga patsiente. Hodgkini lümfoomist on paranenud näiteks üks Microsofti asutajatest Paul Allen ja Kanada hokikuulsus Mario Lemieux.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles