Galerii: traditsioone austav kodu

Tiina Kolk
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Voogav ruum: kulgeb köögist söögituppa ja sealt kabinetti.
Voogav ruum: kulgeb köögist söögituppa ja sealt kabinetti. Foto: Toomas Tuul

Kauni merevaatega puitmaja Haapsalu promenaadi ääres mõjub kui kunstisaal – tulvil maale, millest paljudel rääkida oma lugu, ja perenaise keraamikat.

Keraamik Liisu Arro ja produtsent Eero Talvistu pole kunagi kahetsenud mõne aasta tagust otsust kolida Tallinnast varem Liisu vanematele koduks olnud majja kuurortlinnas. Maalikunstnikud Jaak Arro ja Epp Maria Kokamägi olid vahepeal tühjana seisnud ja juba lagunema kippuva hoone renoveerinud ja sisustanud aastatuhande vahetuse paiku, siis aga otsustasid ennast püsivalt sisse seada maakodus, Sepamaa talus Läänemaal, ning kutsusid vanema tütre enda asemel Haapsallu elama.

Väärtustavad lugudega asju

«Siia tulles mõtlesin, et teen kõik omamoodi,» meenutab Liisu. «Õnneks mu ind varsti rauges ja leidsime Eeroga hea kompromissi, jättes alles kõik selle, mida olen oma vanemate puhul alati meie kodudes imetlenud ja hinnanud. Traditsioonid on olulised!»

Nüüd on selles voogava ruumina kujundatud puitmajas, mille akendest paistev meri pakub iga päev kordumatuid vaateid, veelgi rohkem kunsti kui varem. Lisaks Kokamäe, Arro, Tiit Pääsukese jt maalidele leiab siit Liisu kunstnikest vanavanemate Imbi Linnu ja Luulik Kokamäe loomingut. Paljudel piltidel on kujutatud nende suure pere liikmeid ning iga teosega käib kaasas oma lugu.

Selles toas, kus nüüd on Eero kabinet, ripub Imbi Linnu 1952. aastal maalitud väike talumaja pilt. «Seal Laanemetsas Lõuna-Eestis on meie juured,» mainib majaperenaine. Töölaual toetab pasun 15 aastat tagasi, noorte tutvumise aegu, Eero tehtud fotot Liisust. Samas on Eero vanavanaema lamp. «Kui tähenduslikke asju on vähe – näiteks üks lamp või tass –, siis võtadki nad endaga kaasa igasse kodusse,» arutleb naine.

Sinise toa, kus varem Epp Maria Kokamägi ehk mamma maalis, otsaseinas püüab pilku Jaak Arro ehk papa tehtud kuldsete ustega kapp.

«Tal oli selline kapp ammu plaanis, aga muud tööd tulid vahele. Kui ma lõpuks palusin, siis muidugi meisterdas papa selle kohe valmis. Ja kapp mahutab palju: baari, tütar Elsa asju, nõusid, minu kingi jne,» räägib Liisu. «Kingad on mu nõrkus… Võib-olla peegeldavad kingad ka minu loomust, sest neis on ühendatud ilu ja praktilisus. Oma tööd teen ju samamoodi: loon vajalikke asju nagu kunstiesemeid. Olen mõelnud, et minu töid võib võrrelda kõrgmoega, ja ilusatesse esemetesse tasub investeerida.»

Õnnelik aeg

Ajal, kui nüüdne pererahvas Haap­sallu asus, tuli nende ellu korraga palju muutusi. Sündis tütar Elsa, enne seda aga jõudis Liisu oma keraamikaateljee üle õue papa endisesse töötuppa sisse seada ja Eero lükkas käima Epp Maria Galerii.

Sügisel kolmeaastaseks saav Elsa püüab vanemate eeskujul väga tegus olla. Näiteks peab tal silma peal hoidma, et tüdruk toalilli üle ei kastaks.

«Eks see sisseelamine on võtnud aega, aga siinne elukvaliteet kaalub üles elu Tallinna tuiksoonel, kus koju jõudmiseks või toidupoes käimiseks tuli tungelda läbi rahvarohke Viru keskuse. Siin pole selliseid stressitekitajaid ja koduala laieneb koduaiast palju kaugemale. Ka nii mugavaid töötingimusi pole mul kunagi olnud. Kuigi pärast Elsa sündi mõtlesin, et kuidas naised üldse suudavad väikeste laste kõrvalt midagi luua,» räägib keraamik, kes praegu valmistub mai lõpus Tallinnas disainipoes ja -kohvikus Sfäär avatavaks isikunäituseks.

Savikunstis järgneb ühele töö­etapile kohe teine ja vahel nõuab mõne lõpetamine rohkem aega. Tänu kodusele tugirühmale, kuhu lisaks Eerole kuuluvad ka mamma ja papa, on Liisu saanud siiski näitusi korraldada: eelmise aasta mais Berliinis ja detsembris Tallinnas Pinkgaleriis.

Uueks etteasteks hakkas ta valmistuma juba jaanuaris.

«Keskendun selles kollektsioonis naise ja mehe arhetüübile, vaatlen neid kui sümboleid,» räägib keraamik. «Vaagnatel rõhutan rohkem ühte kindlat tunnet või tüüpi, ühte konkreetset hetke, luues naisele ja mehele tausta, mis on teose võtmeks. Üldlevinud arvamuse järgi on ju tarbekunst praktiline ja niisuguste eeterlike varjundite materjali paigutamine tundub vastuolulisena.»

Emadepäeva veedavad Liisu ja Eero oma väikese pere ringis, jõule ja lihavõtteid peetakse Sepamaal või Eero pere seltsis Tallinnas. Liisu vanemate kodus ollakse ka suviti nii palju kui võimalik.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles