Aga mitte sellest ei tahtnud ma kirjutada .
Selle aasta aia jaanipäeva lubadus on täidetud - söödav kuslapuu, mille tõin Tartu Puukoolist, kandis peotäie vilju vaatamata sellele, et alles aprillis istutatud sai. Marjad olid mõnusad ja meenutasid pisut mustikat. Võib olla oli selles süüdi ka sidruni-mee-kohvi. Selle põõsa suur pluss ongi tema viljade varajane aeg - enne maasikaid. Esimene aasta on igatahes paljutõotav.
Mina sain aga veidikeseks linnast välja ja sattusin mitmesse põnevasse aeda. Eestimaal ringi liikudes paistab isegi autoaknast, kui palju ilusaid aedu meil on. Kõnelemata neist, mis on peidus nõlvade ja metsade taga. Salaaiad, kuhu lubatakse ainult sõpru ja erilised aiad, kuhu on kõik oodatud. Reedel käisin Tartu Botaanikaaias pojenge vaatamas. Armusin Ludovicasse. :D
Ilmad on olnud ülepäeva suvised, vahel isegi mitu järjest. Põlvamaal õitsesid kellukad, punane ristik, ööviiul, karikakrad. Valget karikakart olen oma aeda toonud just kraaviperve pealt. Tavaline paneb paremini vastu kui suureõieline sugulane ning ilmselt maitseb tigudele vähem. Suureõieline karikakar on tõeline teomagnet nagu kevadel kitsekakar. Tavaline külvab end igale poole, aga suuremat kahju sellest ei sünni, korjan nad kokku ja panen püsikute vahele jäänud tühikutesse. Valge värv aias tekitab teadupoolest kauguse illusiooni. Kollane karikakar aga on rõõmsaks värvilaiguks vereva kukeharja, tagasilõigatud kurekella ja hosta rohelise sees. Suure õunapuu alla varjupeenrasse ongi rohkem metsikum kooslus planeeritud. Lisaks punele aedsalvei, kurekell, rebasesaba ja täpiline metsvits, kurereha ja kopsurohud, pehme kortsleht. See on alles esimene suvi sellise kooslusega, vaatan, kuidas sobib neile ja mulle.
Sellist kellukest tahaksin ka, aga pole proovinud, kas kasvaks. Vahel viskab heledamaid toone, peaaegu albiino :D
Ega siis jaaniga aiatöö otsa saa, aga suvi on seisund :D Püüan seda ikka alal hoida, kui aias vihmaga tigusid korjan :D Ilusat jaani teilegi!
Kiskjasiili aed asub siin.
