Lummav loodus

mägimatk Foto: Erakogu

Kirglikud rännumehed ja -naised on oma tänavused reisiplaanid ilmselt juba paika pannud, osa sihtkohtagi jõudnud või sinna teel. Loodetavasti õhutavad tuntud inimeste elamuslood ja loodusvaated maailma eri nurkadest meie lugejaidki kunagi neid paiku külastama või vähemalt nende kohta lisateavet otsima.

Unistuste mägimatk

Tõnis Oja,

Postimehe ajakirjanik

Oma suvistel autoreisidel oleme abikaasaga alati püüdnud teha nii palju kui võimalik ka ühepäevaseid kergemaid kuni keskmise raskusastmega mägimatku (ingl k hiking), milleks on piiramatud võimalused Alpides, aga ka Skandinaavias ja USA rahvus- ja loodusparkides. Eelmisel aastal otsustasime pühendada puhkuse ainult matkamisele – ümber Euroopa kõrgeima mäe Mont Blanci.

Tegemist on maailma ühe populaarsema mägimatka marsruudiga, mille läbib aastas umbes 10 000 inimest. Tour of Mont Blanci (lühendatult TMB) pikkus on umbes 170 kilomeetrit, see hõlmab kolme riiki – Šveitsi, Itaaliat ja Prantsusmaad – ning selle läbimiseks kulub tavaliselt 10–12 päeva.

Matk osutus arvatust veidi raskemaks, aga hunnitud vaated eri külgedelt Mont Blancile, lumised mäed, kaunid orud ning vaimu (loe: aju) täielik puhastumine korvas füüsilised pingutused. Tegelikult on ka raske matkapäeva lõpp ja füüsiline väsimus selliste matkade rahuldustpakkuv osa.

Vihmasadu Bunakeni džunglis

Veronika Portsmuth, dirigent

2013. aasta oktoobris reisisin Indoneesiasse. Meie seltskond elas mõni aeg metsikul Bunakeni saarel ning seal käisin esimest korda sukeldumas maailma kauneimate koralliriffide juures, kus kohtusin ka suurte merikilpkonnadega.

Kõige erksamalt jäi siiski meelde õhtu, kui tulime kaaslasega väiksest külast 2–3 kilomeetrit mööda mudast džungliteed tagasi oma õlemajakesse. Majakese leidmiseks džunglis oli meie ainus orientiir selle juures asuv ja kaugelt rajale kumav väike elektripirn, mida siis pingsalt silmadega otsisime. Raja valgustamiseks oli mul käes telefon-taskulamp, mille akut oli jäänud alles 2%.

Samal hetkel algas tohutu vihmatorm koos tugevate tuuleiilidega ning kogu saarel olev vähenegi elekter kadus. Mingil hetkel olime eksinud – vaevu aimatav mudane teerada oli kaetud pahkluuni sogase veega, viimane valgus telefonist hakkas kustuma, raja kõrvalt kostsid hirmuäratavad loomade hääled ning vihisedes lendasid mööda suured nahkhiired ja tundmatud tiivulised. Nõnda me siis liikusime külg külje kõrval edasi sügavamale džunglisse. Õnneks taipasime ühel hetkel tagasi pöörduda ning pärast pooletunnist ekslemist märkasime kauguses mahedalt kumavat laternat – olime päästetud!

Antarktika ja pingviinid

Tiina Jokinen, ettevõtja

Poolteist ööpäeva loksumist üle kaheksameetriste lainete võtab tugevamadki merekarud põlvist nõrgaks, ja rohekas jume näol ei pruugi pärineda üksnes lõunapoolse polaarpäeva valgusest. Drake’i väina läbimine meenutab rasket maapealset elu, mille järel saabub valik – taevariik või...

Hommikul peegelsileda mere peal ärgates jääb hing ehmatusest kinni. Torman välja tekile ja vaatan pärani silmi väärikalt mööda libisevaid sini-rohelisi jäämägede veepealseid platvorme. Kindlasti müüksid Maarjamaa usinad kinnisvaraagendid neile kiiresti detailplaneeritud suvilakrunte, sest selline hunnitu avarus ei või ju ometi kasutamata jääda! Kauba peale veel ka veeshow nagu delfinaariumis.

Esimese hooga arvasingi, et tegu on delfiinidega, ent võta näpust, sel planeedil nimega Antarktika on põliselanikkond küll kahejalgne, aga kingade asemel kannavad nad ujulesti. Nagu väike vapper delfiiniparv saadavad meie uurimisalust adeelia pingviinid, vahepeal hullates ja veest välja hüpates. Kaldale jõudes raputavad end kuivaks nagu James Bond pärast järjekordset õnnestunud operatsiooni ja kõnnivad mustades sabakuubedes väärikalt taarudes oma kolooniasse lumega kaetud nõlvadel, et kaasale galantse kummarduse saatel pesamüüritise täienduseks kivi ulatada. Rahu ja avarus on selle planeedi tunnussõnad. Või ongi see taevariik?

Looduspark Huang Shan

Jaan Elken, kunstnik

2005. aastal viibisin esimest korda Hiinas ja mind viidi Ida-Hiina erilisse loodusparki Huang Shani ehk Kollasele Mäele. Seal ees ootavad kunstipärased looduselamused, madalal roomavate pilverünkadega poolenisti looritatud maastikud olid kui Hiina klassikaliselt tušimaalilt kopeeritud. Need pea püstloodis kõrguvad ümarkaljuliste tippudega haljastatud mäed, mis upitavad end välja pilvevaiba alt – Hiina kunstikaanonitest tuttavad vinjetid –, on ka päriselt olemas! Kaljude vormi pole inimkäsi muutnud, kuid bambusrontidest käetugedega hapraid konsoole ja astmeid pidi pääseb mitme kilomeetri kõrgusele. Teerajad on kohati julgestamata, napilt 50–60 cm laiusel ribal peavad tõusjad ja laskujad üksteisest mööda saama ka siis, kui allpool on mõnikord 200 meetrit vabalangemist. Mind päästis seljakotti pistetud konjakipõhi, vappekülma-taoline värisemine lakkas ja sain jätkata. Hiina siseturistide mekana tuntud looduskaitseala on ka omalaadne vaimne pühamu, kus iga hiinlane vähemalt korra elus tahab ära käia.

Shatili – koht maailma lõpus

Janika Kronberg, kirjandusmuuseumi direktor

Üha raskem on leida looduselamust, mis oleks tsivilisatsiooni hõikekaugusest väljas. Jäljekütina peaksin rahulduma sellega, et peaaegu kõik siin Maal on inimene juba «ära rikkunud». Ka meie ise saame üha vähem hakkama tehnoloogiliste ja elektrooniliste proteesideta.

Oleme Khevsureetias ja sõidame põhja poole mägedesse. Kusagil katkevad telefonitraadid ja lõpeb elektriliin. Sügisel muutub maantee läbimatuks või uhutakse kuristikku. Aga praegu on see mingil kombel sõidetav ja me ületame Datvisjvari kuru. Loodes paistab Kazbek. Siis tuleb Shatili, mis on kaugeim küla ja suurema osa aastast muust maailmast ära lõigatud. Aga me ei peatu enne, kui oleme möödunud punasetriibulistest järskudest kaljudest, mida kutsutakse Karu Küünteks. Kõrgendikul teisel pool jõge lehvib kordonis Gruusia lipp.

Meie ees on veel paar madalat hurtsikut, mille avadest paistavad luitunud luud. Nakkushaiged tulid külast siia oma viimaseid päevi elama – ja surema. Siit edasi pole tõesti enam kuhugi minna.

Inkade püha linn Machu Picchu

Ivo Linna, laulja

Raske on aru saada, mis Machu Picchul kõige rohkem mõjub, kas loodus või mäe otsas asuv inkade müstiline linn.

Juba teekond rongiga mööda Urubamba jõe kallast Machu Picchu Pueblo alevikku oli omamoodi elamuslik. Sealt edasi saab bussiga, ja põnevamat teekonda selle sõidukiga punktist A punkti B pole ma kogenud. Buss ronib vaevaliselt järsku mäekülge ülespoole, iga kurvi tagant Urubamba jõgi aina kaugeneb ja sa ei näe ettepoole, sest justkui taevasse viiv tee kerib sind kogu aeg ülespoole ja korraks on kõhu alt väga õõnes...

Kõigepealt vapustab kummaline värvimäng, mis ilmastiku muutudes oma toone muudab, ehkki tegu on rohelise eri varjunditega – midagi sellist mujal ei näe!

Ja üles jõudes, kust avanevad need vaated, tõusis mul küll klomp kurku. Ilmselt on õigus neil, kes nimetavad seda kohta kaheksandaks või ei tea mitmendaks maailmaimeks. See salapäraselt lummav linn on üks näide, kuidas inimkäte tegevus ja loodus on ühte viidud, ja see ühtsuse tunne on nii võimas, nii erutav, et lööb silme ees kirjuks.

Machu Picchut ümbritsevad mäed on nii majesteetlikud, nagu oleks keegi suurepärane arhitekt need koos linnaga planeerinud. See on täiuslik paik, mille kohta ei saa ka kõige suurem viripott vinguda.

Ma unistasin lapsest saadik Machu Picchule minemisest, olin selle kohta lugenud, ja ütleksin, et elamuse, mida lootsin, sain kätte tuhandekordselt.