Eestiaegse hõnguga taluelamu

Moodne ja samas rahvusromantiline: niimoodi oli see tuba sisustatud ka 1939. aastal. Foto: Liis Treimann

Tänasel muuseumiööl tasub kodukujundusest huvitatutel külastada Eesti Vabaõhumuuseumi Härjapea talu, kus nad satuks otsekui vaaremale ja -isale külla.

Härjapea talu meenutab paljudele maasugulaste armast elamist lillepeenarde, hekkide, kapsamaa, marjapõõsaste ja õunapuudega.

«Oleme püüdnud siin luua 1930ndate meeleolu,» ütleb vabaõhumuuseumi teadur Maret Tamjärv. «Kui 1936. aastal kuulutati välja kodukaunistamise kampaania, muutus meie külapilt lühikese ajaga palju kenamaks.»

Akende all õitsesid murtudsüdamed, floksid, jorjenid ja teised tänapäeval taluaedade klassikaks tituleeritud lilled, maja nurga juurde istutati jasmiin või mõni muu ilupõõsas, õue püstitati lipuvarras jne.

Jõhvi kihelkonna Mäetaguse valla Võide külast Härjapea talust toodud tüüpilist eestiaegset kodu esindav nn alevimaja on muuseumis, mille põhiosa moodustavad 19. sajandist pärit rehemajad, erandlik. Teaduri sõnul otsustati pärast Kutsari rehielamu põlengut püstitada arhailise hoone taastamise asemel uus elamu, nagu taluperemeeski oleks teinud. 2003. aastal õnnestus leida sajandivanune maja, mis toodigi Rocca al Maresse.

1909. aastal ehitatud lihtsas neljakandilises majas on tallel ehitise elukaar. Kui 1920ndatel tulid moodi verandad ja ärklikorruste väljaehitamine, sai seegi hoone need lisandused. Samal ajal maja vooderdati ja värviti.

Uued võtted

«Maailmasõdade vahel arendati Eestis tohutult kodukultuuri ja arhitektid lõid sealjuures innukalt kaasa, propageerides püstlaudist ja Rootsi punast värvi. Paraku ei võtnud rahvas vedu, vaid vooderdas maju ikka horisontaallaudisega ja kattis seinu ookerkollase värviga,» räägib Tamjärv.

Talumajapidamises on köögil läbi aegade olnud väga oluline koht. Ka Härjapea talumajas on köök hästi ruumikas, sest siin mitte ainult ei söödud, vaid tehti ka käsi- ja puutööd ning arutati ilmaasju. Ruumi praegune ilme pärineb 1930ndatest, kui üks perepoegadest tegi enne naise majja toomist remondi, kattis seinad püstlaudisega ja ehitas mahuka seinakapi.

«Tolleaegsete arhitektide nägemuses pidanuks köök olema hele ja helge, aga see on tunduvalt tumedam,» nendib Tamjärv.

Kuna Härjapea talu on aasta ringi külastajaile avatud, loob pliidi all hubisev tuli ja aeg-ajalt praeahjust leviv leivalõhn kogu elamisse õdusa kodutunde.

Omanäolised toad

Köögist edasi tuleb kaks väikest tuba, mida eraldab kergsein ehk säärvant. Esimene on sisustatud koolipoisi tarbeks ja siin on ka lesku, mille peal talvel mõnus konte soojendada. Omaaegse pere mälestuste järgi istus siin eakas vanaperemees, kes ei jaksanud enam muud teha, kui hällis lapselast kiigutada.

Ruumi tagumine pool on pererahva magamistuba. Kuna kappe ja kummuteid täidavad ajastuomased riided jms, mõjub kõik väga ehedana.

Järgmises toas peegeldub kõige rohkem maja ehitamise aeg ehk tsaariaeg. Toa uhkuseks on kolmevärvilistest kividest laotud ahjud, peen tapeet, pehme mööbel ja tiibklaver – kõik pärit Peterburist. Klaverit selles peres küll keegi ei mänginud, aga selle omamine oli aja märk, nagu ka veranda, mis samuti kõneles ajaga kaasaskäimisest ja jõukusest.

Köögist vasakule jääv tuba on maja loo järgi sisse seatud 1939. aastal. Siin tajub kõige rohkem eestiaegset hõngu, mis väljendub käsitöökursustel ja kodundusajakirjades propageeritud rahvusromantilises stiilis diivanikatetes, kardinates jm. Silma hakkab veel moodne mööbel, raadio ja Singeri õmblusmasin.

Kuna tänavune muuseumiöö kannab pealkirja «Öös on tähti», siis tutvustatakse Härjapea talus 1930ndate muusikat ja filmitähti. Toonastes pühapäevalehtedes ja kuukirjades ilmusid lood ookeanitagustest filminäitlejatest, nende eraelust ja saavutustest. Kaunid pildid innustasid ka kohalikke kaunitare püüdlema peenemate moodide ja soengute poole. Oma panuse lisas ringhäälingu areng.