Geograaf: valglinnastumisele paneb piiri transport
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Valglinnastumist uurinud Tallinna Ülikooli geograaf Hannes Palang rääkis Vikerraadio saates «Huvitaja», et linnalähedastesse piirkondadesse kolitakse elama erinevatel põhjustel, kuid sealsed elanikud jäävad paljuski seotuks linnaga.
Põhjusi, miks inimesed linnalähedastesse elamupiirkondadesse kolivad, on Palangu sõnul peamiselt kaks: «Väiksematest kohtadest tullakse suurlinna poole ja kas siis ei julgeta või ei jaksata esialgu linna korterit osta, vaid jäädakse uuslinnapiirkondadesse või vanematesse linnalähedastesse majadesse pidama.»
Teine osa inimesi kolib seevastu ära maale suurmelu eest. «Lapsukestele on vaja ruumi. Linnas vedelevad süstlad maas, peksa saab piltlikult öeldes igal nurgal – selle eest pagetakse.»
Üldiselt minnakse uuspiirkonda oma esimest oma kodu rajama. «Kõigepealt kolitakse issi-emme tiiva alt ära, üüritakse korter. Esimese laenuga ostetakse sinna krunt või maja, sünnivad lapsed. Kui vaadata, siis jõmpsikaid vanuses 5-15 aastat on neil linnaäärealadel palju,» rääkis Palang.
Linnalähedaste piirkondade arendamisel on peamiselt kahte sorti lähenemist, millest üks äärmuslik on nii-öelda «võtmed kätte» variant. Siis teeb kinnisvaraarendaja kõik vajaliku ära: rajab trassid, ehitab majad valmis, paneb teedele asfaldi maha. Teine äärmus on see, kus inimesed ostavad põllule krundi ja igaüks vaatab ise, kuidas edasi elu seatud saab. Mujal maailmas on Palangu sõnul siiski tavalisem see, kui kõigepealt rajatakse trassid ning sellele järgneb muu.
Piiri, kui kaugele üks linn valguda võib, seab eelkõige transport. «Ümbruskonna valdades pole ju palju töökohti ning paljud käivad tööl linnas ja see on ka mõistlik,» märkis Palang.
Maal on vähem spontaansust
Valglinnades jätkub ka probleeme. «Kui piirkonna kasv on liiga kiire, ei jõua vallad infrastruktuuriga järele – lasteaiad jäävad väikseks, koolid väikseks, teedevõrk tekitab muresid.» Samuti võivad tekkida konfliktid uute ja vanade elanike vahel.
Elanike probleemidest kõneldes tõi Palang välja, et linnakorterist tulnule vajab elu linnalähedal harjumist, sest inimese vastutusala ei lõpe tema koduukse, krundi ega ka väravaga, vaid elanik peab hea seisma ka selle eest, et elu ümbruskonnas toimiks. Näiteks tuleb talvel hoolitseda, et sõidutee oleks läbitav.
«On ka inimesi, kes on läinud tagasi linna. Maal on spontaansust vähem - pead rohkem planeerima oma sõite ja kasvõi oste,» sõnas Palang.
Tekivad sidemed
Valglinnades tekivad ka sotsiaalsed sidemed, peamiselt siis, kui on ühiseid asju, mida tuleb lahendada. «Üks asi, mis sotsiaalseid võrgustikke loovad, on lapsed. Neil pole seal maal palju teha, siis hakkab toimima see vana külamuster: lapsed mängivad koos küla peal, õhtul on vaja nad kokku koguda, nii emmed sõbrunevad. Samuti koos vaadatakse laste järele. Kui keegi läheb kuskile, võtab ka naabri lapsed kaasa,» loetles mees.
Teiseks ühendavad probleemid, näiteks talvel külmunud veetorustik. Palang tõi ka välja, et maal elades tuleb samuti vana kombe kohaselt talveks valmistuda ja terve suvi korralikult tööd teha. «Siin oli meil näiteid, et kevadel, kui suurvesi uputas, tehti kiiresti talguid ja puhastati suvel kinnitopitud kraave,» rääkis ta.
Kas jäädaksegi pidama?
Sellele, kas noorpõlves linnaäärealadele kolinud jäävadki sinna elama või kolivad mingi aja pärast veel omakorda kuskile edasi, ei osanud geograaf vastust anda. «Kui ehitati Mustamäed ja Õismäed, siis tuli sinna samuti elama üheealine seltskond, kes praegu on pensionipõlve pidamas või pensionile jäämas. Mõned vahetavad suuremad korterid väiksemate vastu,» tõi ta välja, et sealne elanikkond on suures osas paikseks jäänud.
Palang märkis, et elanikkonna püsivuses on oluline ka ehituskvaliteedi küsimus ehk see, kuidas majad vastu peavad. «Aga me oleme arutanud, kas üldse ongi tarvis ehitada maju, mis püsivad sadu aastaid? Võib-olla mõnekümne aasta pärast on meie tehnoloogia palju parem, suudame ehitada väiksema energiatarvega maju. Siis on parem vana maha võtta ja ehitada uus ja parem, mitte vana putitada.»