Käes on laadaaeg

Äratab isu: saarlane Tanel Koor pakkus Heimtalis jahutooteid ja õlut. Lihaleib tema käes pole nõuka-aegne vorstitoode, vaid lihaleib sõna otseses mõttes. Foto: Elmo Riig

Laadahooaeg on alanud – tublid eestimaalased näitavad teistelegi, mida oma kätega teha oskavad, ja müüvad üht-teist ka maha. Peaasi, et laadalisi jätkuks ja laadanalja saaks!

Heimtali käsitöölaat Mulgimaal on viieteistkümne aastaga üsna kuulsaks saanud ning kauplejaid tuli läinud nädalavahetuselgi kokku nii lähedalt kui ka kaugelt. Tekstiilikunstnik Anu Raua mõttest alanud laada tõmbenumbriks on seegi kord üleriigiline kudumisvõistlus «Käi ja koo!», mis pealtvaatajaid naerutab ja kus esimest korda osaleb sensatsioon – kuduv mees.

Müüjaid rohkesti
Hommik Heimtalis on päikest täis. Laadaplatsi ühes otsas asuvas kurepesas käib sigin-sagin, nagu ka maa peal. Müüjad, kellest enamik just oma kätega valmistatut pakub, on kauba juba ammu välja pannud ning uudistajaid jagub. Ehkki, nagu kinnitavad mõned staažikamad laadalised, on ostuhuvilisi tänavu varasemast vähem. Ilmselt on selles süüdi liiga ilus kevadilm, mis potentsiaalseid ostjaid pigem vagude vahele kartulipanekule meelitab.
Lapi- ja kangastelgedel kootud vaibad, mütsid, kindad ja kampsunid, puust mänguasjad, punutud korvid, seebid, omatehtud leib, sai, õlu ja suitsuvorst, vanavara, istikud, tibud ja jänesed. Laada müügiplatside eest vastutava Merle Puusepa sõnul on kauplejaid täpselt poolsada, rohkem kui nii mõnelgi varasemal aastal. Enamik neist siiski mitte Mulgi-, vaid hoopis Tartumaalt.

Leiva ja õlle saladus
Ida-Virumaa Atsamala küla Tagavälja talu perenaise Vilve Niine ees on letitäis erinevaid omaküpsetatud leibu. «Kodused taluleivad, lihtsad leivad,» ütleb ta. Hea leiva saladus peituvat selles, et taina sisse ei panda pärmi. «Noh, suhkrut peab ikka natuke panema, aga kõige parem on, kui ise vilja kasvatad,» mainib naine.
Tagavälja talus just niimoodi ongi – viiel hektaril kasvatavad peremees-perenaine rukist ja nisu, iga aastaga üha rohkem. Masinapark on omast käest võtta ning kindel on seegi, et mingeid väetisi mulda ei lähe. Rehepeksmist näidatakse Tagaväljal talu külalistele rehetoas, aga päriselus on nii, et kombainiga kogutud terad viib Niine pere Viljandimaale veskisse. «Jahvatame koos möldriga, paneme jahu kotti ja siis leivategu käima lähebki,» selgitab Vilve Niine ja lisab, et leivaküpsetamismasinaga õiget leiba ei saa.

«Leiva sisse tuleb ikka hool ja armastus panna, ja see läheb leiba vaid tainast käsitsi sõtkudes,» räägib ta. «Õige on küpsetada kivist leivaahjus. Korraga mahub sisse umbes paarkümmend leiba ja labidas läheb leivateo ajal ahju oma kakskümmend korda.»
Leib, mis säilib pehmena umbes kolm nädalat ning mis pärmi puudumise tõttu hallitamist ei tunne, läheb hästi kaubaks.  Küüslauguleib, seemneleib, rukkileib, linnaseleib, täisterasepik, stritsel, tatra- ja kaerahelbeküpsised, rabarbrikook... «Neid leibasid võib süüa ka kahe kuu pärast, kui hammas peale hakkab. Aga neist annab ka kalja või õlut teha,» räägib Niine-proua, kes osa tervislikku kraami müüb maha laatadel, osa aga läheb kohalikku talupoodi ja osa mõnda kooli. Tellijatest puudust pole.

«Jätku leiba!» soovib tegus naine laadal igale ostjale.
Saarlane Tanel Koor on letile laotanud samuti leivad ja saiad, kuid lisaks on tema ees õllevaat Pihtla 7,6-kraadise koduõllega. «Hea õlle saladus peitub selle kanguses,» naljatab ta. «Mida kangem, seda parem! Pihtla õlut tehakse odralinnastest, soekääritusega, kadakat pannakse sisse, aga ülejäänu on juba meistri saladus.»

Elava õlle juurde sobib haugata lihaleiba. See polnud Koore letil mitte nõukaaegne vorstitoode, vaid sõna otseses mõttes leib, millel sees suitsusealiha. «Koos sibulaga säilib üks päev vähem kui ilma sibulata,» mainib noormees – vastavalt siis 48 ja 72 tundi. Poolteisekilose pätsi eest tuleb välja käia
9 eurot ja 60 senti.

Saaremaa laadasai on rosinatega ja selle sisu teevad kollaseks eeskätt kurkum ja muna. «Ütlen ostjatele kogu aeg, et see on puhas kuld. Ja kui ma ütlen, et on tehtud kuke munadest, siis mõni jääb uskuma ka!»

Saatuse tahtel lapitekitegijaks
Põlvast tulnud Kalli Laanemetsa eriala on lapitekid, mida ta teeb juba 2001. aastast. Samas mainib naine, et paljud tuttavad tema harrastust ilmselt ei teagi. Aastaarv on täpselt meeles sellepärast, et just siis sai endine raamatupidaja koondamisteate.

«Võtsin asja väga rahulikult, nüüd on elu palju parem. Tahtsin talvekuudel aega otstarbekalt sisustada,» põhjendab Laanemets muretult lapitekkidega alustamist. Elu olevatki siis selline, et telekas mängib, silmad on ekraanil, aga näpud muudkui liiguvad, ehkki nõelaga sõrme torkamine käib samuti iga teki juurde. Mustrite puhul arvestab ta eelkõige sellega, et «hea vaadata oleks». «Laon lapid vastavalt plaanile maha ja siis hakkan neid sealt üles korjama ja õmblema,» selgitab Laanemets ja lisab, et kangast käib ta ostmas Tartust. «Ostan ainult lillelist riiet, sest kui arvata välja lastele mõeldud tekid, teen kõik tekid lillelised.»

Ühe voodikatte õmblemiseks kulub umbes neli päeva ja käsitöölaatadel võib Kalli Laanemetsa kohata vaid jaanipäevani, pärast seda läheb kogu jõud ja aeg põlluharimisele.
«Ostetakse küll,» rõõmustab osavnäpp. «Eelmisel aastal müüsin põhiliselt Otepää käsitöölaadal ja teine hea koht oli Mooste linalaat. Neil kahel laadal müüsin pea kõik oma talvel tehtud tekid.»

Vanemate pärand
Lustliku olemisega Hilsa Mosolainen on saabunud Heimtalisse Pärstist, kaasas õe kootud kindad, mütsid ja sussikesed ning omatehtud põrandavaibad. «On kaltsuvaipa, villast vaipa ja kilevaipa, mis sobib eeskätt sauna,» loetleb Mosolainen.
«Peast,» selgitab ta mustrite sündi. «Kui materjal olemas, on kaks ja pool meetrit võimalik päevas ära kududa. Osa materjalist on juba mu vanemate varutud, osa toonud  sõbrannad, kes enam vaipu ei tee.»

Petserimaal sündinud Mosolainenit õpetas vaipa kuduma ema, sellega tegeles ka tema vanaema. «Vanasti anti lapsed kuskile tööle, ema sattus Lätti, ja kuna perenaine oli suur käsitööharrastaja, siis käinud peremehega vaidlused, kas anda ema perenaise või põllu peale peremehe hoolde. Perenaine olevat vaidluse võitnud. Ema tegi isegi mantli- ja kleidiriiet, aga ka voodilinu. Ise ketras ja kudus. Vene ajal minul selleks aega polnud.»

Mosolaineni sõnul teevad vaibad elamise mugavamaks ja õdusamaks, paljajalugi mõnus kõndida või hommikul voodist tõusta. Sametit meenutavast kangast, tegelikult kartulikotiriidest valmistatud põrandakatted on juba laada esimeste tundidega otsa saanud.
«Hästi ostetakse. Palju minu vaipu läheb ka Soome, käin seal vahel ise müümas, aga kuna lapsed elavad seal, siis võtavad ka nemad neid kaasa.»

Tähelepanu, kuduv mees!
Keskpäeval tehakse Heimtalis algust kudumisvõistlusega «Käi ja koo!». Kõndimise ajal tegid ju näputööd meie vanavanaemadki, ning kui võistlejatega tahab liituda meesterahvas, tekitab see laadaliste hulgas parajat elevust. Peaaegu nagu habemega naine Eurovisioonil!
«Viiendas võistkonnas võistleb ka Luke Inglismaalt! Esimene mees kudumisvõistluse kolme aasta jooksul! Kas on võrdset ka eestlaste seas?» kostab ruuporist üle laadaplatsi. «Kas eesti mehed julgevad kududa ka avalikult või koovad salaja? Mõelge, Luke Inglismaalt tuli kohale, et kududa avalikult teie ees! Ta isegi ei oska kududa, aga just praegu õpetame!»

Pingelisel teatevõistlusel – osaleb viis neljaliikmelist võistkonda – tekitab õhustikku elektrit tõik, et üks võistleja kaotab rajal varda. Nagu pärast selgub, oli see lihtsalt vardakotti pudenenud.
«Viiendal rajal võistleb meesterahvas Inglismaalt! Tulge vaatama, ta hoiab vardaid käes elus esimest korda! Ta süda on vaba!»
Vahet polegi, kes võitis. Sai nalja ja kohtuda toredate töökate inimestega. Laat nagu laat olema peab.