Kõhuhädades võib süüdi olla külmik

Hanneli Rudi
, Tarbija24 juhataja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Maaülikooli professori Mati Roasto jaoks on elementaarne pakendada külmkapis toidud eraldi.
Maaülikooli professori Mati Roasto jaoks on elementaarne pakendada külmkapis toidud eraldi. Foto: Kristjan Teedema / Tartu Postimees

Eestis ollakse varmad süüdistama oma kõhuhädades toiduainete tootjaid, kuid pahatihti on häda põhjuseks hoopis koduses külmkapis valitsev räpasus.

«Külmkapp võib olla just see põhjus, miks toiduained ei säili pakendil märgitud tähtajani «kõlblik kuni»,» rääkis Eesti Maaülikooli professor Mati Roasto.

Külmkapist, mida pole ammu korralikult puhastatud, võib leida nii hallitus- kui ka pärmiseeni, rääkimata bakteritest. «Ühed mikroorganismid põhjustavad haigestumist ehk on patogeenid, teised toiduainete riknemist, kolmandad on kasulikud ja neid lisatakse näiteks hapendatud piimatoodetesse,» selgitas ta. Kusjuures osa tervisele ohtlikke patogeene suudab hästi paljuneda ka nii madalal temperatuuril, nagu on külmikus.

Ristsaastumise ohu tõttu soovitab Roasto hoida toiduaineid külmkapis eraldi pakendatuna.

Ta ise kasutab näiteks õhukesi kilekotte või säilituskarpe, mida nagunii iga poeskäiguga koju koguneb.

«See välistab toidufloora sattumise külmkappi ja külmkapi floora sattumise toidule,» rääkis  professor. Küsimusele, kas ta võtab nii põhjaliku pakkimise ette ka kartulisalatikausiga, tuli vastus kui Sherlock Holmesi suust: «See on ju elementaarne!» Salatikauss on vaja katta, sest tänapäeva külmikud kuivatavad katmata salati lihtsalt ära. Teiseks on tegu valmistoiduga, mida enne tarvitamist ei kuumutata, ja selle puhul on saastumisoht kõige suurem. «Toidu ristsaastumine on kõige suurem soolenakkustesse haigestumise põhjus euroliidus,» rõhutas professor.

Roasto kiitis taassuletavaid pakendeid, mis säästavad lisapakkimisest. Kõik ülejäänud lahtised ning eeltöötlemata söömiseks mõeldud toiduained soovitab ta juba oma tervise huvides enne külmkappi paigutamist panna säilituskarpidesse või katta toidukilega.

«Elementaarne põhjus katmiseks on ka see, et kui teie peres jääb toitu järele, siis on korraliku pakendamisega võimalik säilimisaega oluliselt pikendada,» märkis ta. Tootja antud «kõlblik kuni» tähtaeg kaotab pärast pakendi avamist kehtivuse ja toidu edasine säilimine sõltub juba külmkapi puhtusest. «Kui pakend on lahti tehtud ning seda ei õnnestu uuesti korralikult sulgeda, siis on elementaarne, et võtate toidukile või säilituskarbi ja panete toidu sinna sisse,» rõhutas ta.

Eesti koduste külmkappide seis on Roasto hinnangul halb ja läheb iga aastaga aina kehvemaks, sest paljudel inimestel puuduvad elementaarsed teadmised toiduhügieenist, kasvõi sellest, kuidas toitu ohutult säilitada.

See leidis kinnitust uurimustes, kus hinnati ühiselamutes tudengite toidu valmistamise ja säilitamise pindade üldist hügieeni. «Näiteks ei teata, et kõiki tooreid asju, olgu need siis juurviljad või toores liha, tuleb hoida külmkapi alumistes sahtlites ning valmistoit peaks olema ülemistel riiulitel,» rääkis professor.

Ta rõhutas, et toores liha ning ka muu toores toit ei ole kunagi mikroobidevaba ega peagi olema. «Kuid sageli on selle mikrofloora hulgas ka inimtervisele kahjulike mikroorganisme ja kui see panna katmata valmistoidu kõrvale, siis ongi tegu otsese ristsaastumisega,» selgitas professor.

Nii näiteks võib salmonelloosi saada ka kartulisalatist, mis ise kanaliha ei sisalda, küll aga seisis külmikus toore kana kõrval. Ka liha sulatamisel tuleb olla hoolas, isegi kui see on kilesse pakendatud, sest sulamisel toidu külmutamisel tekkinud jääkristallid enamasti paisuvad ja lõhuvad pakendit. «See on otsene oht, sest liha kui selline sisaldab alati floorat ja sageli ka n-ö tingimisi patogeenset. Seetõttu on oluline, et toores liha ei puutuks otseselt teiste toitudega kokku,» toonitas ta.

Roasto sõnul pole hoolas toiduainete pakendamine mingi ülepingutamine. «Üle pingutate siis, kui iga kuu külmkappi kemikaalidega nühite,» oli tema seisukoht. Kindlasti tuleks riiulile kukkunud piimatilk maha pesta, sest tegu on kiiresti rikneva toiduainega, aga selleks piisab leigest veest ja puhtast pühkelapist.

«Mõned kasutavad ka äädikat ja soodat. Võib-olla korra aastas on see õigustatud, sest nii on võimalik eemaldada nii aja jooksul tekkinud mineraalset mustust kui ka mikrofloorat,» arutles asjatundja. Kui aga külmikut avades lööb ninna veidi roiskunud lehk, siis tavaliselt piisab halvaks läinud toidu eemaldamisest ja liigset küürimist pole vaja ette võtta, kui just riknenud roog ei ole külmkappi otseselt ära määrinud.

«Keskmise inimese hügieeniteadlikkuse järgi on kõik, mis tuleb poest, mikrobioloogiliselt ohutu ja jääbki ohutuks, aga unustatakse ära, et inimene ise võib midagi valesti teha ja põhjustada seeläbi enda nakatumise,» tõdes professor.

Tema jaoks on näiteks täiesti arusaamatu, kuidas pärast toidupoes käiku minnakse, toidukott käes, näiteks riideid ostma. «See on ebaintelligentne, ebahügieeniline, eriti suvel,» oli ta hämmingus. Roasto sõnul ei adu inimesed, et kui osta näiteks toorest hakkliha, mida tuleb säilitada nelja soojakraadi juures, ja siis sellega mitu tundi soojas ringi käia, väheneb märkimisväärselt hakkliha säilivusaeg.

Ka pole professori sõnul mingit põhjust suvisel ajal süüdistada tootjat selles, et toit riknes enne pakendil märgitud tähtaega, kui vahepeal tuli Tallinnast kaasa ostetud kraamil mitu tundi auto pakiruumis kuumas seista. «Siin on selge, et te ise olete vea teinud, ja eks see näitab meie tarbijakultuuri puudumist,» sõnas Roasto.

Norras praktikal olles jäi talle silma, et enam kui pooled ostjad tulid poodi külmakottidega. Eestis ei tehta seda ka kõige palavamal suvepäeval. «Kui me nõuame tootjatelt külmaleti olemasolu, siis peab ka tarbija tagama, et toit säiliks nii kaua, kui pakendile kirjutatud,» rõhutas ta.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles