Aeda kavandades oli mul ainult üks tingimus – pärast suurt kevadpuhastust võiks selle hooldamine võimalikult vähe vaeva nõuda ning kõik taimed peaksid olema kaunid ka siis, kui nad on ära õitsenud.
Hooldusvaba linnaaed
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mul on tegelikult kaks päris oma aeda. Linnaaed ja pipimaja aed. Pipimaja on üks armas suur vana majalobudik, kus käib alati remont ja aiapidu peetakse põrandate täitmisest üle jäänud liivaga kaetud platsil. Kunagi tuleb sellesama koha peale muidugi terrass. Pipimaja aias on kõik kogu aeg pooleli ja unistused lippavad pika edumaaga reaalsusest ees.
Linnaaias on kõik alati tipp-topp korras, või siis peaaegu alati. Linnaaed asub Kärdlas, otse keskväljaku servas magusat koogi- ja kohvilõhna levitava Villa Loona kohvik-külalistemaja õue peal.
Krunti piiravad kõrged põlised pärnad ja vahtrad ning päike piilub sinna ainult mõnest praost. Nii on seal iga taime asukoht kellaajalise täpsusega paika mõõdetud, et nad vajaliku hulga päikesevalgust ikka kätte saaksid. Aia tagumises servas voolab oja, mille kaldad puude varjus on püsivalt niisked.
Kolm suve tagasi aeda kavandades oli mul ainult üks tingimus – kevadiste ja sügiseste suuremate aiatööde vahepeal võiks mu linnapreili hooldamine võimalikult vähe vaeva võtta ja kõik taimed peaksid olema kaunid ka siis, kui nad on ära õitsenud.
Üle kõige armastan pisikeste õite ja lopsakate lehtedega tagasihoidlikke metsataimi meenutavaid püsikuid ning minu eriline sümpaatia ja sügav kummardus kuulub pinnakattetaimedele. Pinnakattetaimed on vahvaks alternatiiviks murule ja nendega kaetud pind on suve jooksul tõepoolest hooldusvaba.
Oja kaldale istutasin kolmsada tiarelli. Praegu nad õitsevad ja kallas on kaetud õrna valge pitsivahuga. Kui mul oleks seal muru, peaksin igal nädalal trimmerdama ... Nüüd aga ainult naudin vaatepilti.
Unistan poolvarju- ja varjutaimede kollektsioonist ning olen tasapisi neid enda ümber juba koguma asunud: võrratu sinisilmne brunnera, punane epimeedium, murtudsüda, hostad, palmilehine tarn, jugapuud, kobarpead, kortslehed, roomavad tuhkpuud, bergeeniate sordid, astilbed, risoomikas ja viljatu kurereha, helmikpöörised ning paljud teised tagasihoidlikud kaunitarid on koha leidnud minu aias ja südames.
Avaras lillepeenras laiutavad sõbralikult ka rabarber, mündid ja karulauk. Rabarber näeb välja nagu mini-gunnera ning sobib varjupeenrasse arhitektuurseks pilgupüüdjaks imehästi.
Praegu tundub, et kõik ongi nii, nagu endale ette kujutasin – kolmene linnapreili on kasvanud piisavalt iseseisvaks ja vajab aeg-ajalt ainult pikka paid ehk siis kastmist, väetamist ja äraõitsenud õite noppimist. Pipimajale ning minu armsatele klientidele jääb nüüd suvel aega rohkem.