Lilleaedade uhkus

Lummav vaatepilt: 1861. aastal aretatud ’Philomele’ roosakate õitega poolkera-tüübil on õie keskel kollastest tolmukatest poolkera. Foto: Kristjan Teedema

Pojengid, need miljoneid aastad vanad taimed, jõudsid Eestimaale paari sajandi eest. Nagu enamik taluaedade klassikuks kujunenud püsikuid, ilupuid ja -põõsaid, kasvatati ka pojenge esialgu mõisaparkide klumpides, seejärel jõudsid need juba taluaedadesse. Viimasel ajal on vahepeal vanaemade lilledeks peetud pojengidest kujunenud omamoodi moetaimed, nendib Tartu botaanikaaia vanemaednik Tiiu Tõnson.

«Nägin kunagi Nurga puukooli aias võimsat ’Itoh’-hübriidi täidisõielist kollast sorti, arvatavasti ’Barzella’, ja pärast seda oli nende lillede õiteilu mul aasta otsa silme ees,» meenutab aednik ja lisab, et pojengide au sisse tõstmisel on suur osa kirglikel kasvatajatel eesotsas Sulev Savisaarega, kelle aias käidi uusi sorte uudistamas.

Pikka aega oli meil levinud neli-viis vanaaegset sorti, mille nimesidki ei teatud, ja kuna uudsemaid polnud nähtud, siis mõeldi, et sellega pojengide valik piirdubki. Endisaegsetest on enim levinud tumeroosade täidisõitega ’Edulis Superba’, punane ’Rubra Plena’ ning valge täidisõieline ’Festiva Maxima’.

Kuid maailmas on toimunud tohutu aretustöö ja huvitavaid pojengisorte leidub nüüd tuhandeid. Põnev peatükk pojengide pikas aretusloos sai alguse 1948. aastal Jaapanis, kui Toichi Itohil õnnestus ristata puispojeng rohtse pojengiga. Praegu tuntakse seda umbes 50 nimetusega sordirühma ’Itoh’-hübriididena, mida iseloomustavad 70–100 cm kõrgused rohtsed varred ja 20 cm läbimõõduga täidisõied, mis on paljudel sortidel kollased.

Tõnson soovitab kõigil, kes unistavad lopsakast pojengipeenrast, tulla just nüüd Tartu botaanikaaeda, kus õide on puhkenud või puhkemas 250 sorti pojenge. «Tänavune kevad oli väga isepäine ning seetõttu on traditsiooniliselt keskkooli lõpetamise puhul kingitav varajane punane pojeng ’Rubra Plena’ meil juba ära õitsenud,» räägib aednik. «Küll aga peaks järgmisel nädalal suurem osa sorte täisõites olema. Oma aeda tasub valida nii varajase kui ka hilise õitsemisega sorte, siis saab kauem õiteilu nautida.»

Vihmase ilmaga pojengiõied eriti ei avane, seevastu päikese käes löövad need särama.

«Pojeng armastab päikest, aga talub ka poolvarju – seal kasvab ta lopsakalt, kuid õisi annab vähem. Tuulepealne koht talle ei meeldi,» räägib Tõnson. «Kui tahta ilusat pilti, siis tuleb pojenge juba enne õitsema hakkamist toestada, sest vihma käes muutuvad täidisõied eriti raskeks ja varred vajuvad näotult lonti. Aianduspoodides müüdavaid roheliseks värvitud tugesid saab paigaldada nii, et need ei paistagi välja.»

Pojengid on mulla suhtes vähenõudlikud, eelistades viljakamat, veidi savikat, mitte liiga liivast aiamulda. Enne istutamist tuleks kindlasti anda istutusauku ohtralt komposti, siis jätkub puhmikul toitaineid kauemaks. Nad kasvavad ühel kohal väga kaua ja pakuvad silmailu mitmele põlvkonnale. Pikaealisemad peavad vastu pea sada aastat.

«Sorte saab paljundada ainult jagamise teel,» selgitab aednik. «See on üpris raske töö – mõnda suurt pojengipuhmast peab mullast lausa kangi abil kaevama. Seejärel jagatakse puhmik väikesteks 3-5 kasvupungaga istikuteks. Parim istutamisaeg on septembris, aga pikal soojal sügisel võib istutada ka oktoobris – siis jõuavad taimed ilusasti juurduda. Potitaimi võib muidugi kevadest sügiseni aeda istutada.»

Tõnsoni sõnul peab aednikel kannatust olema: «Isegi kui pojeng ajab esimesel aastal õiepungad välja, võiks need ära murda, et taim kosuks. Lill peaks õitsema kolmandal aastal, aga kui seda ei juhtu ka neljandal, siis on midagi valesti: kas on istutatud liiga sügavale või ei sobi kasvukoht.»

Neil, kes plaanivad pojengikasvatamisega alustada, tasub just praegu käia mõnes botaanikaaias, parkides või sõprade-sugulaste

aedades, et leida endale meelissort, mida siis sügisel puukoolidest osta ja maha panna.