Lõbus tööpäev kassiirina

Piret Lakson
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kogenud klienditeenindaja Karin Soon valvas neljapäeval pingsalt, et reporter saaks kõik kaubad õigesti sisestatud.
Kogenud klienditeenindaja Karin Soon valvas neljapäeval pingsalt, et reporter saaks kõik kaubad õigesti sisestatud. Foto: Mihkel Maripuu

Saamaks kõige ehedamal moel aimu, mida jaanipühade eel peolauale soetatakse, astun ise kassapidaja kingadesse. Kliendi teenindamine ei olegi nii lihtne, kui pealtnäha paistab, vähemasti siis, kui oled kassiir esimest korda.

Neljapäevane üllatavalt päikeseline ilm meelitab Laagri Maksimarketisse kohale rohkelt peresid, kes ostavad kokku kärutäite kaupa toidu- ja joogikraami. Ostukärudesse kiigates tundub, et juba varutakse head ja paremat ka jaanilauale.

Kaupluse juhataja Erži Kämärä räägib töökorraldusest. Selga saan sinise vesti, rinda õpilase sildi. Kaela riputan töötajakaardi, mis avab mulle kõik uksed peale rahakabineti.

Kämärä usaldab mind kogenud klienditeenindaja Karin Soone (35) hoolde neljandasse kassasse. Soon on rahulik ja tasakaalukas, veendun, et ta teeb oma tööd hästi, on viisakas ja lahke. Maksimarketis on ta töötanud pisut üle aasta.

Kohe Soon mind teenindama ei lase. Uued töötajad õpivadki kogenud kassiiri kõrval mitu päeva ametit, enne kui kassas tegutseda saavad.

Eksimus kaarditõmbel

Kiireks läheb keskpäeval, kui avatakse mitu lisakassat, kuid möll vaibub ruttu. Inimesi hakkab kogunema jälle kella kolme ajal. Et saaksin pühade-eelset saginat omal nahal kogeda, lubab Soon mind lõpuks «pulti».

Esimesena teenindan heledapäist naist, kes ostab 20 euro eest toidukraami. Haaran kohe härjal sarvist, ütlen soravalt «tere» ja haaran paremalt poolt kassalindilt viineripaki. Näitan triipkoodi kassaskannerile, käib piiks – korras.

Kõik läheb libedalt seni, kuni klient mulle Säästukaar­di ulatab. Tõmban uljalt selle läbi ja annan tagasi. «Teistpidi,» õpetab Soon.

Kogenud klienditeenindaja on sunnitud meelde tuletama, et kliendile tuleb anda ka tšekk. Õigus, olen pabinas, esimene kunde ikkagi. Klient aga naeratab, mõistab, olen ju õpilane. Täname vastastikku.

Põmaki! Kukun toolilt maha, püüdes asju võimalikult kaugele lükata, et klient, kes kaupa kotti laob, end liigselt upitama ei peaks. Soon muigab: «Sa ei pea nii kaugele lükkama, lint liigub.» Piinlik on, aga lint ju ei liikunud!

Tunne on kummatigi hea. Korraks tekib hetk, mil meie kassas pole ühtegi klienti. «Tulge juba!» igatsen veel proovida. Lõbus on!

Jään korraks unistama. Mõtlen, et istun ikka üllatavalt mugaval toolil, kuigi on natuke kitsas. Avastan, et laua all on ka jalatugi. Õhtu lõpuks jääb tagumik siiski kangeks, teab Soon, kes eelistab õhtuti seista.

Varsti on rahvast nagu murdu, tekib järjekord, paljudel suured kärud kõrval. Kaupa kiirelt analüüsides tundub, et ikka jälgitakse, mis on parajasti sooduspakkumises.

Näiteks soetatakse palju kahekiloseid Rakvere šašlõki potsikuid, mis on 43 protsenti alla hinnatud. Ent kaubaks lähevad ka tavahinnast soodsamad grillvorstid.

Mitmed naised laovad lindile värvikirevaid sokke, mis, nagu hiljem selgub, on antibakteriaalsed. Kaubaks läheb kõik: lihatooted, kala, majoneesid, kurgid, tordid, rohkelt puu- ja juurvilju.

Pea kõigis kärudes leidub alkoholi. Üks töötunkedes mees laob lindile seitse viina, see on vist päeva rekord.

Mulle suureks üllatuseks maksab suurem osa kliente sularahas. Sularahaga arveldamine on koguni nii hoogne, et kella nelja ajal peab Soon vahetusraha juurde tellima. Suurim arve minu kassas on klientidel, kes ostavad toidukraami 155 euro eest.

Kõige keerukam on teenindada kliente, kes on võtnud kaupa pesukaussidest õunteni. Satun kimbatusse, kui pakend on kortsus ja masin triipkoodi välja ei loe. Kui klient on letile asetanud kilode viisi kaalumist vajavaid vilju, mille koodid tuleb kõik ükshaaval paberilt leida. Kui soodustus tuleb eriklahvile vajutades sisse lüüa. Kui pakendilt tuleb eemaldada pea märkamatu turvaelement. Kui kõik 20-eurosed ja suuremad rahatähed peab üle kontrollima.

Hindeks viis miinus

Üks klient ostab kolm kotitäit toitu ja tundub juba, et kõik on hästi, olen kiire ja ei eksi. Oh ei, unustan, et pean kilekottide suud avama!

Veel üks piinlik moment tekib, kui sisestan CD-plaadi triipkoodi kolm korda valesti. Arvuti teatab, et kaupa ei leitud, ja kõigi kolme CD-plaadi koodid tuleb ükshaaval arvutisse sisse toksida. Mõned numbrid on nii väikesed, et jäävad kahe silma vahele. Tunnen, kuidas klient mu ees hakkab kannatust kaotama.

«See tundub sulle ainult alguses, et kliendid on kannatamatud, see läheb üle,» rahustab Soon.

Kui üks perekond laotab kassalindile õunu, kaalikaid, avokaadosid, kurke, tomateid ja porgandeid, ohkan sügavalt. Ega midagi, otsin aga ükshaaval koode. Nii meeletult kulub aega, kardan, et kunded pahandavad, eriti need, kes teispool järjekorda. Tegelikult ei saa ükski klient pahaseks, vähemalt ma ei märka.

Tuju läheb kohe heaks, kui inimesed naeratavad ja soovivad head vastu. Kuna olin kassas vaid mõned tunnid, ei tea ma öelda, kuidas oleks kassapidajana töötada aastaid järjest.

«Mis hinde paned?» küsin Soonelt hiljem.

«Viis miinus!» teatab ta.

Pole paha!

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles