Kiviaiad, muhuroosa katus ja avar õu
/nginx/o/2013/07/05/1875424t1hd3eb.jpg)
22. juuni 2014, 21:37
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kui Paali kiviaial seisev hallikarva puuhobu oskaks rääkida, kuuleksime pajatusi 20. sajandi algusest, mil elamu ja teised taluhooned ehitati.
Praeguse perenaise Eva-Maria Kaasiku vanaema ja tema abikaasa ostsid selle koha mitu kümnendit tagasi ja muutsid armsaks elamiseks, kus aita sisustatud romantilistes tubades majutati suvitajaid.
Pärast vanaema surma veenis toona Kuressaares üürikorteris elav noorik oma meest maale kolima, sest ei kujutanud ette, kuidas Paali õues talitavad võõrad. Nii otsustatigi talu naise isa ja onude käest ära osta ja väikesaarele naasta.
Palju plaane, tohutult tööd
Mõne talvega on Eva-Maria ja Alvar elamise «hingeelu» tundma õppinud ja tulevikus tahavad nad, nagu vanaemagi omal ajal, hakata turismitalu pidama. Kõigepealt on plaanis 1902. aastal ehitatud elamus põhjalik remont teha.
Maja alumisel korrusel on köök ja kolm tuba: ühte on sisustatud elutuba, teise vanemate magamistuba ning kolmandasse tütarde Margareti ja Liseti mängumaa.
Järgmisel kevadel kavatsevad noored maja laudise lahti võtta ja ilusad palkseinad esile tuua, katuse vahetada ning katusekorrusele ärklid, külalistoad ja moodsa vannitoa ehitada.
«Tegemist on palju, aga me oleme ju noored ja jõuame küll,» lausub noorik rõõmsalt. «Kui ei taha kodust kaugel tööl käia, tuleb koju töökoht luua.»
Alvar istub igal hommikul vara autorooli, et jõuda õigeks ajaks 76 km kaugusele Nasvasse Baltic Workboatsi. Tallinna Ülikoolis lasteaiaõpetajaks tudeeriv Eva-Maria on kahe ja poole aastase Lisetiga veel kodune.
Vanaema ajal majutati matkajaid-puhkajaid aidas. «Suvel ongi seal vahva ööbida, aga talvel ei vea kuidagi välja,» selgitab noorik ja lisab, et igal aastal on kunagised püsikunded või nende tuttavad käinud öömaja küsimas ja pidanud pettunult lahkuma.
Muinasjutuline lapsepõlvemaa
Mullu suvel, kui Eva-Maria käis rahvatantsurühmaga välismaal esinemas, ootas teda koju saabudes üllatus.
Nimelt oli Alvar nende sepapaja plekk-katuse muhuroosaks värvinud. Juba vanaema ajal tehti sellesse muhu stiilis maakivist ja dolomiidist hoonesse saun, mille mõnusas puhketoas saab pärast leili võtmist, vihtlemist ja pesemist kamina paistel ilmaasju arutada.
Sauna-sepapaja ette rajatud tohutus lillepeenras, samuti elamu ümber ja mujal õues õitsevad klassikalised taluaia püsikud, sirelid ja sõnajalad pakuvad silmailu, tohutu õunaaed loob õdusa kodutunde.
Sauna taha, viljapuuaia äärde, ehitas Alvar väikese kasvuhoone ja peenrakastid.
«Tomatid ja supiroheline on meil omast käest võtta, aga kartulid-porgandid ja muu köögivilja kasvatab minu ema Nõmmkülas,» räägib noorik, kelle juured on sügaval Muhu mullas – tema lapsepõlv möödus saare põhjaosas.
Tuleb välja, et selles idüllilises, kiviaedade vahel laiuvas talus käib ka lausa hinge täis ajavaid kutsumata külalisi. «Kord-paar suvel jooksul väisavad meid viie-kuue kilomeetri kauguselt tulevad lehmad, kes söövad aedviljapeenrad puhtaks ja nosivad isukalt õunu. Näiteks ühel ööl ärkas aidas magav külaline imeliku heli peale üles, ja kui ta pea uksekardina vahelt välja pistis, nägi lehma hoone ees laual olnud arbuusi kallal maiustamas,» meenutab Alvar.
Aga muidu on Paalil alati väga vaikne ja rahulik. Margaretil ja Lisetil on Paalil tore lapsepõlv linnulaulu, lillede, liblikate ja heinamaaga, tuleval suvel ka lammastega, sest talus on alati lambaid peetud ja Kaasikud kavatsevad sama teha. Et elu kestaks, tuleb vanu kombeid austada.