Metssead hävitasid memme talvekartuli

Rivo Veski
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Aravu küla elanik Laine Härmso näitab kartulimaad, mille metssead möödunud nädalal üles sonkisid.
Aravu küla elanik Laine Härmso näitab kartulimaad, mille metssead möödunud nädalal üles sonkisid. Foto: Margus Ansu

Tartumaal Meeksi vallas Aravu külas asuva Kopli talu 87-aastane perenaine Laine Härmso seisis möödunud nädalal silmitsi kurva vaatepildiga – metssead olid ööga üles sonkinud kasvama pandud talvekartuli.

Postimehe toimetusega võttis ühendust talu perenaise naaber Meinhard Tamm, kelle sõnul tulid metssead kõrvalasuvale viljapõllule sissesõidetud traktorijälgi pidi. Metsloomad tegid vanamemme põllu ööga maatasa.

«Memm muudkui nutab – raha on kulutatud ja töö ja vaev on nähtud. Ise käin nüüd kepi toel ümber enda põllu ja valvan kartuleid, et seal sama ei juhtuks. Muud peale hakata ei oska,» rääkis Tamm õnnetu naabrinaise eest, kes oli arvestanud talvekartuliga enese ja pere tarvis.

Tamm leidis, et metssigade arvukuse reguleerimine peaks olema kohaliku jahiseltsi töö. «Ma ei taha kedagi süüdistada, aga keegi peab ju vastutama selle eest, et metssigu on palju. Kes need kahjud nüüd kinni maksab?» küsis Tamm.

Metssead teevad põllul lühikese ajaga puhta töö. Foto: Margus Ansu.
Metssead teevad põllul lühikese ajaga puhta töö. Foto: Margus Ansu. Foto: Margus Ansu


Eesti Jahimeeste Seltsi tegevjuht Tõnis Korts ütles, et soe talv on metssigade arvukust tõstnud, kuid mitte hüppeliselt. «Praegusel juhul on kurb see, et tegemist on soliidses eas prouaga. Läheneda tuleks juhtumipõhiselt ning kui tegemist on toreda ja sõbraliku inimesega, tuleks leida võimalus kahju kompenseerida vaatamata sellele, et seaduse järgi ei ole selleks kohustust,» märkis Korts.

Jahimehed on varemgi sellistel juhtudel pead kokku pannud ja taluniku talvekartuliga hädast välja aidanud. «Jahimehed on väga vastutulelikud,» sõnas Korts ning lisas, et süüdlast ei ole sellistel puhkudel mõistlik otsida, eriti olukorras, kus kogu Eesti jahindus on üles ehitatud vabatahtlikkusele.

«Enne kui kedagi süüdistada, tuleb endale aru anda, et ka metsloomal on õigus elada ja toituda. Kui inimene kasvatab monokultuuri, siis ta katab sellega metsloomale laua. Naiivne oleks mõelda, et loomad jätavad selle kasutamata,» selgitas Korts.

Tartu jahindusklubi jahindusnõunik Liivi Amor ütles, et Eesti metssead kohanevad kiiresti uute oludega. «Siga on tark loom, ta harjub üsna kiirelt uute lõhnade, paugutajate ja hernehirmutistega. Metssead on harjunud isegi rapsi sööma,» toob Amor näiteid.

Jahimeeste käed on aga seotud, kuna emiseid suvel lasta ei tohi, sest vastasel juhul jääksid põrsad omapäi ja looduses nad üksi hakkama ei saaks.

Kopli talust linnulennult kuue-seitsme kilomeetri kaugusel laiendati mineval aastal Emajõe suursoo kaitseala, kus näiteks kotkaste püsielupaikades on jaht keelatud. See ning soodne talv on piirkonnas sigade arvu kasvatanud, teab Meeksi jahiseltsi juhatuse liige Jaan Kalmus.

«Metssead taipavad üsna ruttu, kus neid ei varitseta ja kus on turvaline end päevasel ajal varjata. Söömas käivad nad põldudel öösiti, ja kui 10–15 looma on korraga põllu peal, kulub vaid poolteist tundi, et kogu saak üles tuhnida,» ütles Kalmus. Tema sõnul Kopli talu perenaine Laine Härmso talvekartulist ilma ei jää. «Jahimehed leiavad mõne koti kartulit küll,» kinnitas mees.

Tõnis Korts selgitas, et talupidaja saab metssigade eemal hoidmiseks ise palju ära teha. «Paljud Eestimaa talud on nn murutalud, kus ümber hoone pole ei aedu ega tarasid. Peremeest näevad mõned sellised talud heal juhul nädalalõppudel või veelgi harvemini,» tõi Korts näiteks.

Sellisel juhul ei maksa metssigu süüdistada, kui muru on pahupidi pööratud – tuleb ka ise vaeva näha ja alustada oma taluaia või pisema põllu kaitsmisest aiaga, soovitas Korts. Teine lugu on suuremate põldudega.
Jahiseadus näeb ette, et metssigade arvukust reguleeritakse jahindusnõukogus, kus on nii maaomanikke, jahimehi kui ka riigi esindajaid.

«Tuleb ise olla aktiivne läbi oma piirkonna ühenduste. Jahimehed on Eestis väga hästi organiseeritud ja neil on hea ülevaade ulukite arvukusest. Kui jahindusnõukogus kohtuvad kompetentsed esindajad, leitakse piirkonna ulukite arvukusele ka optimaalne lahendus. Probleemidest tuleb häälekalt teada anda,» toonitas Korts.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles