Miks kulutame krediitkaardiga rohkem kui sularahaga arveldades?
14. juuli 2014, 17:04
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Sularaha versus krediitkaardiga maksjate vahel on kehtivad seaduspärasused, mis näitavad, et virtuaalne raha kipub palju lihtsamini kaduma kui reaalne.
Mõningad käitumistrendid, nagu näiteks emotsiooniostud, tunduvad olevat otseses seoses sellega, millisel viisil otsustavad inimesed toodete või teenuste eest tasuda, vahendab Business Insider.
Kõlab loogiliselt, et mida rohkem on sularahaga makseid, seda enam on inimesed ettevaatlikud kulutuste tegemisel. Sularaha on nimelt ehtne. See on materiaalne ja mõõdetav, käegakatsutav asi – tükk paberit, millel on oma fikseeritud väärtus. Kui sa selle ära kulutad, jääb seda rahakotis aina vähemaks ja see on protsess, mis on reaalajas vaadeldav.
Lisaks sularahale on paljudel tarbijatel rahakoti vahel ka krediitkaardid. Psühholoogiliselt tundub, et kaardimaksed on palju lihtsamad, kuna kaart, mis ühtaegu sularahaga on küll väärtuses mõõdetav, ei esinda oma olemuses siiski raha. See on lihtsalt üks tükk plast, mis poodleja jaoks ei tähenda vähemalt ühe kalendrikuu jooksul mingitki reaalset kulu.
Selgub, et mitmed tarbijakäitumist vaadelnud uuringud kinnitavad neid väiteid. Kõige enam refereeritud uuring, mille korraldas firma Dun & Bradstreet, leiti, et inimesed on 12-18 protsenti altimad kulutama, kui kasutavad sularaha asemel krediitkaarti.
McDonald’si andmeil on nende keskmise krediitkaardiga maksva kliendi arve 7 dollarit (5,14 eurot – toim) ning sularahaga arveldava inimese keskmine arve 4,50 dollarit (3,30 eurot – toim).
Raamatu «Maksud E-st Z-ni: maksude päevakajalisus ja määrad» autor Amy Finkelstein leidis, et USA osariigid, milles on kehtestatud maanteemaksud, on tõstnud elektroonilises tollis kaardimaksete hinda, samal ajal sularahamakseid madalal hoides. Osariikide maksukorraldajad on aru saanud, et krediitkaardiga maksja käest võibki rohkem raha küsida, kuna ta ei võrdusta kaarti «päris rahaga».
Krediitkaardid viivad inimesi palju sagedamini ka emotsiooniostudeni. Tarbijakäitumise psühholoog Ian Zimmerman ütleb, et impulss, mis ajendab ostu sooritama, on seotud ärevuse ja õnnetusega.
«Emotsiooniostu tegija võib tunda end ostu sooritamise hetkel õnnetuna ning arvata, et kui teda nähakse uue ja kalli mis tahes soetatud esemega, toob see talle lugupidamise ja õnne. Selline lootusrikas tee õnneni motiveeribki emotsiooniostlejaid šoppama. Kõige selgemini kirjeldab emotsiooniostu tegijat see, et talle meeldib mingi toode, mida nähes saab ta naudingu mõttest, et saab selle ära osta ning sellega kohe koju minna,» selgitas Zimmermann.
Emotsiooniostu sund saaks aga ühe hetkega karastatud, kui krediitkaardi asemel peaks oma ostu eest tasuma sularahas. Krediitkaardiga maksjad suunavad tähelepanu tootest saadavale isiklikule kasule, mitte selle rahalisele kulule, lisab Zimmermann.
Sageli tsiteeritud analoog rahakulutamisega on spidomeetri jälgimine autosõidu jooksul. Kui tead oma kiirust, on tõenäolisem, et jääd lubatud kiiruse piiresse ega ületa seda, soovitatakse artikli lõpus käituda nii ka oma rahaasjadega.