Vana talu Hiiumaa põlispuude rüpes

Tiina Kolk
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Toekas õuekamin: seegi on peremehe kätetöö.
Toekas õuekamin: seegi on peremehe kätetöö. Foto: Artur Sadovski

Omanäoline hoonetekogum ja õu Hiiumaal Kaigutsi kandis kannab 1999. aasta 30. oktoobrist Reivi nime. Nõnda ristisid paiga uued asukad Uno Kõiv ja Ene Reitsnik.



Kui praegune pererahvas esimest korda kevadisel ajal siia õue peale sattus, valendas ümbrus ülastest. «Me ei mõelnud üldse, et katused lasevad läbi ja võsa on võimust võtnud, vaid et saaks ainult selle koha endale osta, sest ehitiste paigutus krundil meeldis meile kohe,» meenutab perenaine.

Koha nad said ja sealtpeale läks lahti tohutu töötegemine. Kuna uusasukad otsustasid kõik vana säilitada – ainult katused on pandud uued –, nõudis juba hoonete kordaseadmine palju vaeva. Mõned tänapäevased mugavused on muidugi lisatud. Näiteks on sauna ees varikatusega terrass, majja on tehtud duširuum ja WC, küün on saanud vintskapi (tulevaste suvetubade tarvis) jms.

Oma käega ja kenasti

Õue ja hooneid ilmestavad puuskulptuurid või -bareljeefid. Looduse kujundatud – kas siis tormi tekitatud või merevee voolitud – taieseid on täiustanud kunstnikusilma ja -käega Uno. Pärast maru rannast leitud imelisest puidust on ta teinud kõikvõimalikke asju.

«Vana laut oli aastaid tagasi maha põlenud ja n-ö kultuurikiht vahepeal vundamendi ääreni kerkinud,» lausub peremees, osutades alusmüüride vahele puude villu rajatud õdusale einestamiskohale. Toeka söögilaua ümber pinkidele mahub istuma ka suurem seltskond, siin on tulekolle ja suitsuahi – kõik ikka peremehe looming.

Lauda ja küüni vahel kõrgub aga pere oma vabadusesammas, mis valmis veidi varem kui pealinnas kirgi küttev suurteos (autoriks taas muidugi Uno). Puidust taiesesse paigutatud LED-lampidega, mis levitavad romantilist valgust, polevat Reivi talus mingeid probleeme...

Ene tuletab meelde, kuidas esialgu tuli õues läbi võsa välikempsuni rada raiuda. Praegust pehmet muruvaipa vaadates on seda üsna raske ette kujutada. Nüüd külalismaja rollis oleva aida otsas püüab pilku kiviktaimla.

«Siin oli lihtsalt hunnik kive, millest mõnda on võib-olla pisut liigutatud, aga muidu on kuju sama, nagu alguses. Nagu näha, traditsioonilistele kiviktaimla lilledele siin meeldib,» nendib naine.

Aia servas kõrgub püstkoda, mis esmapilgul näib asuvat  tühjaks kuivanud tiigi kaldal. Tegelikult pole tegu tiigi, vaid karstilehtriga, kuhu kevadel ja sügisel, kui auk vett täis, on hea saunalavalt ennast karastama minna, räägib peremees. «Peame kõigi oma elamise ja tööde-tegemiste kohta logiraamatut ja sealt tuleb välja, et tänavu püsis vesi karstiaugus kauem, kui kunagi varem, lausa jaanipäevani,» mainib perenaine.

Esimesena tegidki nad korda sauna. Kellu ühes ja käsiraamat teises käes, ladus Uno väikestest maakividest kamina üles. Tänu näpunäidete täpsele järgimisele hakkas see kohe tõmbama, nagu kõik teisedki kolded, mida mees hiljem on teinud.

Mitte ainult saunas, vaid ka püstkojas, elumajas leidub palju meeleolukaid kujusid. «Uno oskab väga hästi voolida,» tunnustab naine mehe harrastust.

Moodsa ja vana põiming

Talu endine peremees oli olnud puusepp, temast järele jäänud hulga endisaegseid tööriistu ja puitanumaid on Ene ja Uno vaatamiseks vana vankriga õuele veeretanud ja küüni seinale riputanud.

1919. aastal ehitatud majas pole uued elanikud suuri muudatusi teinud. Akende ja välisuste asukoht on sama. Ainult toas on mõned vaheseinad maha võetud, uus ahi tehtud ja tänapäevane pesuruum ehitatud, kuid pliit ja laiade laudadega põrandad on algupärased. Köögikapid meisterdas peremees ise mere lihvitud laudadest. Ülejäänud mööbel toodi kaasa endisest kodust.

Et maja on küllalt väike, tuli lisaruumi saamiseks katusealune kasutusele võtta – seal paiknevad nüüd magamistuba ja garderoob. Merest inspireeritud romantilises kujunduses on kasutatud sinist värvi ja valgeid rannakive.

Tundub, et pererahvale meeldib sinine, sest ka kõikjale õue seatud lilleanumaisse on paigutatud just seda värvi lilled. Ükskõik, kas istud saunaesisel terrassil päikesevarjus või lesid põlise tamme all võrkkiiges, ikka jääb pilk neile pidama. Aga Reivi talu omanäolisuses on palju muudki võluvat ja järgimist väärivat.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles