Alkohoolikute ülestunnistused kaineks saamise raskest teest

Hanneli Rudi
, Tarbija24 juhataja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: SCANPIX

Mitmed alkohoolikud jagasid Tarbija24ga oma kogemusi, kuidas nad on püüdnud oma sõltuvusest jagu saada.

«Mingit ravi ei ole olemas. Olen ise TRÜ-s ravi õppinud, olnud eelmisel sajandil paar korda Raja tänaval (psühhoneuroloogiahaigla - toim)  sees. Tean,» kirjutab üks lugejatest. Haiglaravi on tema sõnul pelgalt organismi ajutine puhastamine. «Ravi aga pole lihtsalt maailmas olemas! Paarkümmend aastat annab venitada, enne kui maks jm logisema hakkavad. Kui intelligentne oled ja veab, siis veidi rohkemgi. Ja siis on kõik,» on ta veendunud.

Ühel kirjutajal on õnnestunud juba 14 aastat kaine olla tänu Anonüümsetele Alkohoolikutele. «Arstid ei osanud aidata ja üksi ei saanud hakkama,» tunnistab ta.

«Kõik on oma tahtmises kinni, teiste naaksumine ja tänitamine ei maksa midagi. Ravi aitab ainult kõige hullemast seisust välja tulla, ei muud,» jagas kolmas lugeja oma kogemusi. Ta ise oli mitu aastat kaine ja proovis uuesti alkoholi,  lootuses, et ehk õnnestub viinavõtmist inimese moodi teha. «Aga kus sa sellega, ei läinud just kaua aega, kui olin jälle täpselt seal, kus ennegi, niiöelda lõhkise küna ees ja läksin jälle ravile, et mulle vähe eluvaimu sisse puhutaks ja aidataks otsa peale.»

Kirjutaja sõnul taipas ta siis ise, et  kui tahab näha, kuidas tütar suureks kasvab, siis peab lõpetama joomise lõplikult. «Esimene paar-kolm aastat olin selle niinimetatud ampulliga. See oli lihtsalt nii kindluse ja rahuliku alguse mõttes, sest plaan joomine maha jätta oli mul ikka päris kindel,» kirjutas ta. Nüüd pole ta paarkümmend aastat alkoholi pruukinud. «Kui poleks joomisele lõppu teinud, siis ma poleks 200% siin seda kirjutamas, vaid oleks juba aastaid tagasi otsad andnud, rääkimata arvuti omamisest ja muust,» on ta kindel.

«Tegelikult on teema selles, et see alkoholisõltuvus on indiviidi peas kinni ja seda ei saa mitte mingi ravimiga küljest ära,» kinnitab sõltlane. Kui on tahtmist, siis võidakse aidata, aga ise peab tahtma sellest pahest loobuda. «Mina pole suutnud. See kuramuse tulivesi on mulle nii mokkamööda, et jah. Tulistan seda omale sisse. Ja mitte vähe. Pere olen sellepärast kaotanud. Töökoha samuti. Paljud head sõbrad on mulle selja pööranud. Täielikult minu oma viga,» pihib ta.

Ta on kindel, et dr Stepanjani saaks teda aidata, aga tal pole raha, et tema poole pöörduda. «Natukese raha eest ostan omale kärakat ja... pole raske edasi arvata. Muuseas praegu seda kommi kirjutades on mul samuti viinapudel nina ees. Kõige õigem teema on mitte üldse seda esimest pitsi tõsta. Uskuge mind!»

Üks alkohoolik jagab oma kogemusi, lootuses, et kellelgi on neist abi.

«1. samm (aastal 2001 või 2002): Wismari - paar nädalat kaine.

2. samm: tuntud psühhiaatri vastuvõtud Paldiski mnt 52 - paar kuud kaine.

3. samm: aastane mürgiampull Kordamedis - pidasin vastu 8-9 kuud.

4. samm: kodeerimine Kordamedis - kaks aastat kaine. Soovitan kindlasti.

5. samm: paar visiiti proua Grossmanni juurde - nüüd juba 9 aastat kaine.»

«Olen alkohoolik! Seda peab inimene kõigepealt endale tunnistama. Seejärel tuleb endale selgeks teha, et ainuke pääsetee on täielik alkoholist loobumine,» on kirjutaja kindel. Tema on kainena elanud 15 aastat. «Algul lubasin, et ei joo enam terve aasta, aga kui aasta täis sai, sain aru, et pole enam mõtet üldse juua. Kõige raskem oli esimene pool aastat - siis ikka neelud käisid pidevalt, aga hiljem läks juba kergemini.»

«Olin teadlik probleemist, et aega ajalt võtab mind enda alla soov nö käpp maha panna,» jagab oma kogemusi lugeja. Nõukogude ajal oli ta tegev spordiürituste korraldamisega ja kuna kohtunikud tegid praktiliselt nädalavahetustel oma tööd tasuta, siis oli tema ülesanne neile tänutäheks peale päeva lõppu pidu korraldada. See kestis nii aastaid. «Minus toimus muutus, et esmaspäeviti-teisipäeviti pohmellitasin. Nädalavahetustel aeg ajalt, kui oli mõni pidu, siis ei osanud piiri pidada ja peaparandused läksid üle ka tööpäevadele.» Üks joomatuuri ajal ütles üks müüja, et  Tartus on koht, kus saab pohmellile leevendust. «Ise uskusin, et suudan end ise ohjes hoida. Aga ükskord peale järjekordset tuuri, ülemus andis käsu, et lähed käid ära ja siis vaatame, mis saab.»

Tartus A polikliinikus sai ta esimese abi. Nüüd käib ta kord aastas süsti saamas, mille mõju kestab 11 kuud. «Kolmel esimesel aastal 11 kuu mõju lõppedes hakkasin kohe tundma, et võiks veidi kärakat korra natuke panna. Ja ikka sai nädal aega võetud. Kuid siis uuesti sai Tartus käidud ja aastaks kord majja löödud,» kirjutab ta. Hiljem läks ta kohe pärast mõju lõppemist uut süsti saama. «Arst tegi mulle selgeks, et mida aeg edasi ja vanemaks saan, seda vähem suudab inimene ise selle probleemiga toime tulla,» kirjutab ta.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles