Uued euronõuded teevad lihatööstustele tuska

Illustratsioon: Pm

Peagi hakkavad kehtima uued toidukaupade märgistamise nõuded, millest osa on tootjatele aga vastukarva. Näiteks ei taha lihatootjad kauba nimes tuua välja veesisaldust.

Lihatööstused vajaksid Euroopa Liidu ühtsetele pakendi märgistamise reeglitele üleminekuks pikemat aega, sest pakendi muutmine nõuab ettevõtetelt suuri väljaminekuid.

«Kahju on, et üleminekuaeg on nii lühike,» ütles Saaremaa lihatööstuse peatehnoloog Malle Mägi. Lisaks nentis ta, et kolme aasta peale jaotatud märgistamise nõuded võiksid hakata kehtima ühel ja samal ajal, sest siis tuleks märgistusi vaid ühe korra muuta.

Mägi sõnul on märgistuse muutmiseks vajalik tooraine komponentide analüüsimine ajamahukas, mistõttu üritab Saaremaa lihatööstus aasta lõpuks nõutud uuele märgistusele üle minna jõudumööda. Praegu tegeleb firma näiteks tooraine toitumisalase teabe analüüsimisega.

Pakendi muutmine on ettevõtetele ka kulukas. «Nii palju pakendeid on juba trükitud. Erinevate toodete sortiment on umbes 500, aga mitte kunagi ei saa kõigi toodete pakendid ühel päeval otsa,» ütles Mägi, kelle sõnul on 2011. aastal vastu võetud määruse tõlgendamises nii mõnigi asi ettevõtjatele veel segane. «Lihasektoril on aga see mure, et meil ei ole kogu info veel üheselt arusaadav. Oleme pöördunud sellega ka ministeeriumi poole,» rääkis Mägi.  

«Paraku oleks võinud, jah, üleminekuks veidi rohkem aega olla,» ütles ka Nõo lihatööstuse müügidirektor Simmo Kruustük. Nõo lihatööstus on täitnud küll tänavu detsembrist jõustuvad nõuded, kuid kahel järgmisel aastal kehtima hakkavate reeglite pärast tuleb toodete pakendeid siiski veel muuta. «Paraku on igasugune muudatus seotud suurte üleminekukuludega ja kõikide etikettide muutmine võtab aega,» ütles Kruustük.

Tänavustele märgistamisnõuetele vastavaid tooteid on Nõo lihatööstus ette valmistanud kevadest alates. «Oleme keedutoodetele vabatahtlikult peale lisanud lihasisalduse ja märke, et ükski meie toode ei sisalda kondilihamassi,» ütles Kruustük. Veel muutis ettevõte pakenditel kirja suurust ja märkis kaldkirjaga tootes sisalduvad allergeenid.

Järgnevatel aastatel kehtima hakkavad muudatused püüab firma sisse viia järgmise aasta esimeses pooles.

«Kui tavaliselt on märgistusnõuetega midagi muutunud, on komisjon jätnud määruse ja jõustumise vahele 18 kuud, praegu me räägime kolmest aastast,» ei ole põllumajandusministeeriumi toiduosakonna juhataja Martin Minjajevi sõnul siiski tegu kiirustamisega. Tema sõnul olid muutused teada juba 2011. aastal jõustunud toidualase teabe esitamise määruses ning ettevõtjatega peeti nõu enne määruse koostamist ehk alates 2008. aastast.   

«Kõik küsimused on kuue-seitsme aasta jooksul läbi räägitud,» ütles Minjajev, kelle sõnul oleks võinud probleemidest ministeeriumile juba varem teada anda. «Need, kes tunnevad muret, et ei jõua pakendit õigeks ajaks uute reeglitega vastavusse viia, oleksid võinud sellega varem alustada,» lisas ta.

Minjajevi sõnul kogunevad augusti lõpus lihatööstuse ja ministeeriumi töötajad, et märgistusnõuete osas tekkinud küsimustele lõplikud vastused leida. «Me ei tea, kui suur mure tegelikult on, meieni on jõudnud üksikud hõiked, et on probleeme, aga eks kohtumine näitab, kui suur probleem on ja mis osas peame lahendusi otsima,» ütles ta.

Seni on ministeeriumi poole pöördutud peamiselt määruse tõlgendamise osas. Peamiselt on räägitud nõudest, mille järgi ei tohi pärast

13. detsembrit enam uutele nõuetele mittevastavaid pakendeid müügile panna.

Sellele probleemile ei oska ta veel konkreetseid lahendusi pakkuda. «Me ei saa väga teravalt ka pigistama hakata, kui inimesed on hädas. Samas ei saa olla ka topeltstandardit, et ühed ettevõtjad saavad pikendust ja teised ei saa,» ütles Minjajev varasemate märgistustega pakendite ärakasutamise võimaluse kohta.

Toiduosakonna juhataja sõnul on selle mure puhul küsimus ka selles, et tooteid müüakse Eestist väljapoole. «Pärast 13. detsembrit võidakse need Läti ja Leedu poodidest kõrvaldada, sest Euroopa Liidus kehtivad ühtsed reeglid. Eestis on aga palju välismaale liha eksportivaid ettevõtteid,» tõdes Minjajev.

Lisaks küsitakse ministeeriumilt ka lihatoodete nimetusse veesisalduse märkimise kohustuse kohta. Minjajevi sõnul ei soovi ettevõtted veesisaldust toote nime juures näidata, sest veesisaldus on juba koostisosade juures välja toodud.

«Veesisalduse märkamine võib inimeste arusaama lihatootest täiesti teistsuguseks muuta. Kui mõni inimene eeldab, et see on täisliha ja pärast detsembrit selgub, et see on tegelikult liha pluss vesi, võib see olla šokeeriv muudatus mõne inimese jaoks,» selgitas Minjajev ettevõtjate tõrksuse põhjuseid. 

«Nagu ka täna tutvustatud uuringust selgus, ei vaata inimesed aga toote teist poolt ehk koostist, vaadatakse pigem eespoolt säilivusaega,» tõi ta välja veesisalduse nimetusse kirja panemise põhjuse.

Mis toidumärgistuste puhul muutub?

Tänavu 13. detsembrist muutuvad täpsemaks Euroopa Liidu toiduainete märgistamise nõuded. Kehtestatakse minimaalne kirjasuurus ning ka teave allergeenide ja lihatoodete veesisalduse kohta tuleb ettevõtjatel selgemini esitada.

Märgistusse lisandub teave liha- ja kalatoodete külmutamise kuupäeva ja sulatamise kohta. Alates 2016. aastast muutub ka toitumisalase teabe esitamise kord, muuhulgas tuleb siis hakata pakendil esitama toidu soolasisaldust.

Märgistus muutub selgemaks ja loetavamaks

Põllumajandusministeeriumi tellitud värskest uuringust järeldus, et tarbijatel on sageli probleeme märgistusel esitatud teabe nähtavusega. Seetõttu kehtestatakse detsembrist minimaalse tähemärgi suuruseks 1,2 millimeetrit. Praegu kasutatakse sageli sellest väiksemat kirja, sest kindlat tähemärgi suurust pole kehtestatud.

Detsembrist tuleb kohustuslik teave märkida silmatorkavasse kohta. Teave peab olema selgesti loetav, seda ei tohi mingil viisil peita, varjata ega teksti- või kujunduselementidega katta. Samuti peab tekst olema tausta suhtes kontrastne.

Allergikute valik muutub lihtsamaks

Pakendamata toitude, näiteks salatite või vorstide puhul tuleb müügikohal esitada põhilised allergiat põhjustavad koostisosad. Pakendatud toitudel peab allergeenid koostisosade loetelus tooma niimoodi välja, et need eristuksid teistest koostisosadest kirjastiili või taustavärvi poolest. Allergeenideks peetakse näiteks gluteeni sisaldavaid teravilju, koorikloomi, sojaube, muna, kala, piima, pähkleid, sellerit, sinepit ja seesamiseemneid.

Lihatoodete päritolumaa tuleb esitada

Värske uuringu kohaselt soovivad rohkem kui pooled Eesti tarbijatest, kes pakendeid loevad, infot toidu päritolu kohta. Praegu saab täpset infot veiseliha, puu- ja köögiviljade, mee ja oliiviõli kohta. 2015. aasta aprillist muutub päritoluriigi esitamine kohustuslikuks aga ka värske, jahutatud ja külmutatud sea-, lamba-, kitse- ja kodulinnuliha puhul.

Lisaks hakkab Euroopa Komisjon analüüsima päritoluriigi esitamise vajadust ka muude toitude puhul, nagu näiteks uluki- ja küülikuliha, piim ja töötlemata toidud ning samuti piimatoodete koostisosana kasutatav piim ja põhikoostisosad, mis moodustavad toidust enam kui poole.

Praegused märgistamise nõuded ei anna piisavalt infot toote päritolu kohta, sest töödeldud toitude päritoluriigina võib esitada ka toidu valmistajariigi ning põhitooraine päritolu ei pea eraldi välja tooma. Nii võib näiteks Eestis Poola maasikatest valmistatud moosi märgistada kui Eesti päritolu toodet ning maasikate päritolu ei pea eraldi välja tooma. Praegu alles otsitakse võimalusi pakendiinfo esitamise reguleerimiseks nii, et see tarbijaid ei eksitaks.

Kõigile toidupakenditele lisandub toitumisalane teave

2016. aasta detsembrist peavad toiduvalmistajad esitama teavet toidu energiasisalduse ning rasvade, küllastunud rasvhapete, süsivesikute, suhkrute, valkude ja soola koguse kohta. Praegu on toitumisalase teabe esitamine kohustuslik vaid juhul, kui märgistusel esitatakse toitumis- või tervisealane väide.

Soolasisalduse esitamine muutub selgemaks

Uute reeglite kohaselt peab toitumisalases teabes andma tarbijatele naatriumi asemel teavet naatriumi baasil arvutatava soola koguse kohta, sest seda infot on inimestel lihtsam mõista. Seejuures peaks esitatav soola kogus hõlmama lisaks keedusoolale (naatriumkloriid) ka looduslikult toidus sisalduva ja lisatud naatriumi põhjal saadud soola kogust.

Kuigi selliselt arvutatud soola puhul võib soola koguse numbriline näitaja teataval määral suureneda, toote soolasus sellest ei muutu. Tarbijad saavad ostuotsust tehes lähtuda põhitõest, et päevane tarbitav soolakogus ei tohiks ületada kuut grammi.

Lisandub info liha- ja kalatoodete külmutamise ja sulatamise kohta

Külmutatud liha ja lihast valmistatud toodete, näiteks hakklihasegu, toorvorstide, kotlettide ning ka töötlemata kala puhul peab esitama külmutamise kuupäeva. Külmutatud toote müümisel sulatatuna peab märgistusel olema kirjas, et toode on sulatatud. Kui hilisem sulatamine mõjutab toote edasisi kasutusvõimalusi, peab tarbijatele ka sellest teada andma.

See võib olla oluline näiteks pagaritoodete, liha- ja kalatoodete puhul. Erandiks on aga need toidud, kus külmutamine on osa tootmisprotsessist, ning toidud, mille puhul sulatamine ei avalda negatiivset mõju toidu ohutusele või kvaliteedile.

Nimetusse lisandub info veesisalduse kohta

Lõigu, portsjoni või praetükina müüdava liha- ja kalatoote puhul, mis sisaldab lisatud vett rohkem kui viis protsenti lõpptoote kaalust, tuleb esitada teave vee olemasolu kohta toidu nimetuses. Seetõttu peaksid tarbijad nägema mõne aja pärast mõnevõrra teistsuguseid tootenimetusi.