Rulluisutajate seljahädadel on lihtne põhjus

Rivo Veski
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Rulluisutajad.
Rulluisutajad. Foto: Ants Liigus

Soe ja kuiv ilm on parim kooslus mõnusaks rullidel veeremiseks kergliiklusteel, kuid et treening vigastuste või kukkumisega ei lõppeks, tuleb alustada soojendusega ning sõidutehnika lihvimisega.

Rulluisutreener Jaan Saks. Foto: Jaanus Juss.
Rulluisutreener Jaan Saks. Foto: Jaanus Juss. Foto: Jaanus Juss

«Staatilisi venitusharjutusi üldiselt enne treeningut ei tehta, neid võib teha pärast treeningut. Eelistatud on dünaamilised soojendustreeningud – võimalusel oleks parim sissejuhatus rullisõidule 20-30-minutiline jalgrattasõit,» soovitab Rullibaasi rulluisutreener Jaan Saks.

Kui rattasõit enne rullitamist võimalik pole, sobib soojenduseks ka kerge 10-15-minutiline sörk, millele võiks enne uiskude jalgatõmbamist järgneda rulluisutamist imiteerivad liigutused.

«Kõige sagedamini võib rulluisutaja vigastada alaselga, mis tuleb suurest ülekoormusest, mis on omakorda tingitud valest uisutamise asendist. Vigastusted võivad tabada ka põlveliigest ja reielihaseid. Seetõttu tasuks lihased enne rullitamist soojaks sõita või joosta,» soovitab Saks.

Tüüpilisem harrastajate seas esinev sõidutehniline viga on sõita nõgusa või liialt sirge seljaga. «Nii tekib pinge alaseljas. Õige on hoida selg kaelast alaseljani kumer, õlad madalal, käed rippus – nii tekib pingevaba n-ö turvaline rulluistaja algasend,» juhendab Saks.

Õige uisutamise asendi kujunedes peaks keharaskus olema täistallal – mitte liialt varvastel, mitte liialt kandadel. Saksa sõnul on tüüpilisema kukkumise põhjuseks see, et sõitja ehmatab ja tõmbab kumerast asendist keha liiga sirgeks, mille järgselt kandub keharaskus kannale ja kukutakse seljale. «Ülakeha peaks olema ettepoole kallutatud ja põlved nõtked. Selline asend aitab põrutuse ära amortiseerida. Lisaks, mida madalamal sõita, seda madalam ja ohutum on ka kukkumine,» naljatleb Saks.

Jooksmisega võrreldes on Saksa sõnul rulluisutamine liigestele suhteliselt ohutu. «Kui tehnika ja asend on korrektne, astub uisk kergelt maapinnale ja erinevalt jooksmisest põrutavat puudet olla ei saa,» märgib Saks.

Kui uisutamise järel kusagilt valutab, on tihti viga tehnikas. Algaja uisutaja võib Saksa sõnul esimene vigastus ära ehmatada. «Kui hooaja algul panna jalga uisud, võib pärast esimest sõitu valusaks jääda jalavõlv, ka sääre esiosa. Teise või kolmanda treeninguga kaob see ära, nii et hirmuks pole põhjust,» julgustab Saks.

On selge, et keha vajab treeningust puhkust ning kui pole tegemist valest tehnikast tingitud traumaga või püsivate valudega rulluisutamise ajal, tasub julgelt edasi treenida. «Sõitja peaks ise oma keha puhul ära tunnetama, kas pärast järjekordset sõitu on valutav koht seotud konkreetse treeningu intensiivsusega või on see üldise füüsilise olukorra ja vale tehnika tagajärg.»

Et rulluisutamisest täit rõõmu ammutada, soovitab Saks algajal rohkem rullimise tehnikat harjutada ning oma lihaseid treenida. «Vajadusel tasub lisaks külastada ka jõusaali ning teha harjutusi kas oma keharaskuse või kergemate raskustega,» lisab Saks.

Võimalike traumade vältimiseks peab sõitja olema varustatud korralike kaitsmetega. «Kõige olulisem on muidugi kiiver. Lisaks, kui sõitja kukub ettepoole, puutub enamasti esimesena maha käsi ja põlv, taha kukkudes käsi ning küünarnukk. Seetõttu on kiivri kõrval väga olulised randme- põlve- ja küünarnukikaitsmed,» annab Saks soovituse.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles