Hobist sündinud mootorrataste kogu

Suurest Munamäest umbes kilomeetri kaugusel asuva mootorattamuuseumi  vanim eksponaat on 1939. aastal Saksamaal valminud 200-kuubikuline DKW-200 ja uusim on 1989. aastal NSVLis toodetud 50-kuubikuline Delta. Kõige eksootilisem on aga Rootsi kaitseväele kuulunud Husqvarna mootorratas, mille juurde kuuluvate suuskadega suudab ratas läbida kuni 20 sentimeetri paksust lumekatet.

Muuseumi omanik Aivar Kuus on mootorrataste ja mopeedide kogumise ning taastamisega tegelenud kümme aastat. «Tehnikahuvi on mul kogu aeg olnud. Mu abikaasal oli 175-kuubikuline Voshod-2 ja äiapapal vana Moskva-M1A, 1953. aasta oma,» räägib ta kogule aluse pannud masinatest. Vana Moskvat ta oma kogu esimeseks masinaks peabki: «Äi andis selle mulle, tegin ta korda ja nii see kogumine alguse saigi.»

Praegu on kogus «umbes 70 ratast», mõtiskleb Kuus. «Ma pole neid nii täpselt üle lugenud, et on neid 68 või 72,» naerab ta. «Aga umbes viiekümnele neist saab hääled ka sisse,» on ta kindel.

Ülekaaluka osa kogust moodustavad NSVLi päritolu masinad, aga loomulikult on olemas ka mitu toonases Tšehhoslovakkias toodetud kultuslikku Jawat. Lisaks Ungari Pannonia ja kaks DKWd – sõjast maha jäänud Saksa mootorratast. IŽ-56 – oluline tegelane mootorrataste populaarsuse laineharjal tehtud filmis «Vallatud kurvid» – on samuti olemas.

«Oli Jawa ja siis kõik teised,» tutvustab Kuus mootorrataste endisaegset hierarhiat. «Jawa oli luksuspill ja selle omanik oli tüdrukute silmis tehtud mees,» naerab ta.

Külastajate ja peremehe lemmik on esimesel korrusel, otse ukseavas seisev 350-kuubikuline IŽ-350 aastast 1948. See on esimene IŽ, mis sakslaste DKW koopiana pärast sõda NSVLis tehti.

Kuus taastas masina enam kui 95 protsendi ulatuses. Töö võttis aega pool aastat ja masinale saaks nüüd taotleda ka uunikumi numbrit. «See on täiesti sõidukorras ja seda on minult mitu korda tahetud äragi osta,» on peremees uhke.

Mootorrataste kunagist populaarsust põhjendab ta suhteliselt parema kättesaadavusega. «Auto ostmiseks pidi olema eraldi luba, seda tuli mitu aastat oodata. Mootorratta, Jawad välja arvatud, sai lihtsamalt kätte.» Maal olid kaherattalised mootorsõidukid veel kuuekümnendatel põhiliseks liikumisvahendiks. Žiguli masstootmine seitsmekümnendatel tõi küll autosid ka külavaheteele juurde, kuid mootorrattad, mopeedid ja võrrid jäid pikaks ajaks alternatiivina kasutusele.

Ent kust tuleb üldse mõte, et teeks hosteli kõrvale ka mootorrattamuuseumi? Kas siin käib nii palju motoinimesi?

«Eks neid vahel ikka käib, aga mitte palju,» selgitab peremees. Muuseumi idee kasvas tal välja tasapisi tekkinud kogust endast. «Alguses kogunes masinaid ainult mõni, siis juba hulga, ja et mul on siin see turismitalu, siis eks inimesi ikka käib,» selgitab ta ideesünni tausta.

«Aga tsikleid polnud kusagile panna,» lisab ta. «Ehitasin nende jaoks siia kuuri ja näitasin neid inimestele. Aga mulle öeldi, et mis sa neid siin hoiad, näita rahvale ka – eks ma nii hakkasingi neid näitama.»

Eelmise aasta kevadel, kui kogu esimest korda külastajatele avati, oli masinaid juba üle 50. Talve jooksul ostis ja restaureeris Kuus juurde umbes 20 ratast. Suur osa masinatest tema kollektsioonis ongi vajanud enne eksponeerimist korralikku taastamist.

Uuematele Vene ratastele saab internetist kõike, vanematele, nagu Kuus ütleb, saab ka kõike, «aga mis hinnaga». IŽ-350 signaal maksab internetioksjonil üle saja, süütekarp aga juba kakssada eurot. Leegitorusid ja summuteid tehakse aga tänapäevalgi Poolas ja Soomes. «Päris kõike polegi võimalik taastada,» seisab Kuus vahel silmitsi ka restaureerimise dilemmadega.

«Eks see kõik on ajalugu, juurde neid ju enam ei tule,» kurvastab Kuus – selliseid masinaid näeb praegu tänavapildis juba harva. «Võru peal nägin üht külgkorviga IŽi, vanem mees sõitis sellega,» meenutab ta helget hetke. «Lääne tehnika murrab peale. Tänapäeva rattad on juba väga teistmoodi.»

Kuigi Kuuse kodu kahekorruseline kõrvalhoone on kaherattalisi mootorsõidukeid täis, kehtib üllatusena fakt, et peremees ise mootorrattaga ei sõidagi. «Olen ikka rohkem autoinimene. Nooruses sai mõned korrad mootorrattaid ja võrre proovitud, aga siis tuli auto – 13 aastat sõitsin hoopis veoautokrossi,» räägib Kuus.

Mootorrataste, mopeedide ja rollerite kõrval on Aivar Kuusi kogus veel mõned huvitavad, kuigi kohati kummalise väljanägemisega eksponaadid – abimootoriga jalgrattad, rahvakeeli võrrid – tänase elektrilise jalgratta eelkäija.

Selles eramuuseumis peab eksponaadil olema täidetud kaks eeldust – mootor ja kaks ratast. «Jalgrattale pandi mootor peale, vändati see käima ja sõideti sellega,» selgitab peremees.

Abimootoriga jalgrattaid valmistati NSVLis sakslaste eeskujul peale teist maailmasõda. Muuseumis on olemas Münchenist pärit originaal ja mõned selle NSVLis valmistatud koopiad, lisaks veel sellised rattad, millele kuldsete kätega mehed ise mootori peale on pannud.

«Ma ise pole sellisega sõita proovinud, aga vanemad mehed on öelnud, et eks ta kuiva ilmaga abiks oli, aga porisel ajal hakkas libisema,» teab Kuus rääkida. Ent tee peale sellistega kunagi siiski ei jäänud – mootori sai tagumisest rattast ära lahutada, et kondimootoriga ikkagi koju vändata.

Mida ühe kollektsionääri hing sellesse kogusse veel võiks ihata? «Mõni mopeed on veel puudu, Urali ei ole ja uuemaid Jawasid - 634 ja 648 - Riga-3-e ka ei ole,» ütleb Kuus. Koju kätte neid keegi tooma ei hakka: rattad liiguvad internetis, oksjonitel ja vanavaralaatadel, need käib Kuus kõik läbi. Kuidas aga vanale rattale jälle hääled sisse saab, seda tuli alguses teha katse-eksituse meetodil, tänaseks on aga võrguavarustes nii palju infot, et ole ainult mees ja hakka peale.