/nginx/o/2012/02/08/946972t1h20bd.jpg)
Kevadel esimese talunikuna Eesti oma sojasorti paljundama hakanud Valjala seemnekasvataja Andres Kurgpõld tõdeb pettunult, et esimene katse läks jaheda kevade ja umbrohu vohamise tõttu aia taha.
Esmatutvus kodumaise sojaga luhtus
11. august 2014, 10:34
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Tulemus on nulliligidane, võib-olla ma midagi sealt umbrohu seest korjan, aga saagi kohta ei julge praegu küll midagi öelda,» lausus Kurgpõld, tunnistades, et pole ühegi teise kultuuriga varem nii hullusti alt läinud, kirjutab Saarte Hääl.
Kurgpõld külvas 7. mail koostöös Eesti taimekasvatuse instituudi teadlastega Põllukülas kolme hektari suurusele põllule 140 kilo sojaoaseemet ja nii sordiaretajatel kui ka talunikul endal olid ootused tulemuse osas kõrged.
Ebameeldivused ei lasknud end kahjuks kaua oodata: esimese tagasilöögi andis varasele soojalainele järgnenud jahedusperiood ja üsna pea hakkas pahandust tegema tuntud umbrohi vesivirn, millest talunik, vaatamata normikohase keemilise tõrje kasutamisele, jagu ei saanudki.
Arvestades, et sojauba annab Eestis hektari kohta saaki umbes kaks tonni, lootis Kurgpõld pakkuda sügisel talunikele jagamiseks 5–6 tonni seemet. Millise saagi nurjunud esmaüritus tegelikult annab, saab selgeks öökülmade tulekul, kui läheb saagikoristuseks.
Saarlasest sojaentusiasti Enn Kaljo algatatud kodumaise sojasordi aretustöö sai alguse 2005. aastal, hiljem liitusid aretustööga teadlased. Eesti sojasort on lõunapool kasvavatest sortidest lühema kasvuajaga. Seetõttu on ta küll väiksema saagikusega, kuid saab siinsetes oludes vähemalt küpseks.
Kuigi maailmas tuntakse ka õlisorte, kuulub Eestis aretatud soja valgusortide hulka, millest saab teha valgutooteid nagu tofu või sojapiim.