Naistearst: haiglasünnitusel oleks lapse elu õnnestunud päästa

Hanneli Rudi
, Tarbija24 juhataja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ida-Tallinna keskhaigla naistekliiniku juhataja Lee Tammemäe
Ida-Tallinna keskhaigla naistekliiniku juhataja Lee Tammemäe Foto: Erakogu

Tarbija24 avaldab Ida-Tallinna keskhaigla naistekliiniku juhataja Lee Tammemäe kommentaari traagiliselt lõppenud kodusünnituse teemal.

Kodusünnitusega seoses on jäänud kõlama eufoorilised ja üleskutsuvad edulood, aga õnnetustest ei räägita. Kuna 12 päeva pärast kodusünnituse legaliseerimist tuli esimene ohver, siis ma tunnen, et sellest tuleb rääkida.

Armiga emakas – eelnev sünnitus oli keisrilõike teel – rebenes kodusünnituse käigus ja laps suri. Selle ebaõnnestunud kodusünnituse puhul õnnestus ema elu päästa ainult tänu kiirele operatsioonile ja verevahetusele.

Ma ise osalesin kodusünnituse reguleerimise õiguslikus protsessis ja tean ka neid argumente, miks naistearstid toetasid kodusünnituse legaliseerimist. Kodusünnitused toimuvad nagunii ja kui see valdkond on reguleerimata, siis on väga raske teha järelevalvet, kes üldse sobib kodus sünnitama ja milline ämmaemand sobib abistajaks.

Väga suur vaidlus oli teemal, kas varasema keisrilõike korral oleks ohutu järgmist last kodus sünnitada. See läks vastunäidustuste nimekirja just naistearstide soovil, kuna armiga emaka korral on suurem risk emakarebendiks sünnituse ajal. Kui haiglas peaks emakas sünnituse ajal rebenema, siis meil on viie minuti jooksul võimalus keisrilõike teel laps ära sünnitada ja tema elu päästa. Kui see juhtub kodus, siis emakarebendit ei pruugita üldse äragi tunda, nagu selle traagilise loo puhul, kus laps suri.

Kodusünnitusel abistav ämmaemand peab oma tegevuses kinni pidama normaalse sünnituse ravijuhise põhimõtetest, sealhulgas ka ajalistest kriteeriumitest. Need on kokkuleppelised ja on antud ajavahemik, mille jooksul emakakaela täielikust avanemisest peaks olema laps sündinud. Neist kriteeriumitest juhindumine on oluline, sest kui kokkulepitud aja jooksul ei toimu progressi, on põhjust karta probleemi.

Selle õnnetu juhtumi puhul oleks tulnud varem tulla haiglasse, sest emakakael oli täiesti lahti kuus tundi, kuid laps ei sündinud. Haiglasse oleks pidanud tulema siis, kui emakas oli veel terve. Kuna seda ei tehtud, siis sellest saab järeldada, et puudusid kas oskused ohtu näha või koostöö ämmaemanda ja sünnitaja vahel. Ma rääkisin ämmaemandaga pärast õnnetust ning ta ütles üldistades, et ega kodus sünnitavad naised ei tahagi pikali heita ega lasta end vaadata. Samuti seda, et tal kulus palju energiat selleks, et teha sünnitajale ülevaatust olukorra hindamiseks, sest naine polnud nõus. Aga kui selline olukord tekib, siis ei saa kodusünnitust jätkata, sest usalduslik ja hea koostöö naise ja ämmaemanda vahel on vältimatu tingimus.

Meil tahetakse väga elada võimalikult looduslikult, aga unustatakse, et suitsusauna aegadel oli emade ja laste suremus ikka väga kõrge. On väga kurb, et ei osata kodusünnitusega normaalselt ümber käia ja hinnata riske, teha nii, nagu kokku lepitud.

See ei ole minu praktikas esimene nii traagiline lugu. Jah, ükski naine ei ole surnud, aga lapsed küll. Mõne aasta eest pöördusime ka politseisse, kust pärast uurimist öeldi, et perel ei ole pretensioone.

On olemas väga mõistlikke ja arutlevaid artikleid, mis hoiatavad kodusünnituse eest. Need on pikad, võib-olla sellepärast ei viitsita neid lugeda. Kodus sünnitamine on õnneks erandlik. See on olnud naiste suur soov, aga see ei tähenda, et seda võimalust tuleb kasutada iga hinna eest ja võtta liigseid riske.

Ma tahan naisi kutsuda kaine mõistuse juurde: ei maksa kuulata kõiki neid reklaame, kuidas kodusünnitus on ekstaatiline kogemus, elu suurim orgasm. Jääb mulje, et kohutavalt tähtis on sünnitamise protsess, selle nautimine, ja täiesti kõrvaline on see, et laps sünniks tervena.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles