Pruuli: reisikaaslasi tuleb hoolikalt valida
25. august 2014, 23:15
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Reisile lähevad inimesed psühholoogilises ootusseisundis – teadliku või alateadliku sooviga, et midagi juhtuks. Et oleks eriline loodus või kultuur, et oleks põnevaid kohtumisi. Ootusseisundis on inimeste meeled ühekorraga pingul ja valla. Nõnda võib juhtuda paljugi, mida rutiinses keskkonnas ei juhtu. Tülli võivad minna parimad sõbrad, reisil lagunevad abielud ja tekivad uued paarid, kirjutab reisimees Tiit Pruuli.
Rusikareegel on, et mida raskem reis, seda hoolikamalt tuleb reisikaaslasi valida. Lihtsas olukorras suudame kõik viisakad olla ja üksteist ära kannatada. Tähtvere metsas võib ükskõik kellega tunnikese jalutada, aga kui lähed kaheks kuuks polaarekspeditsioonile, pead kaaslases 110 protsenti kindel olema. Ei piisa teadmisest, et mõtleme ühtemoodi ja meid ühendab suur eesmärk.
Paradoksaalselt ei käändu inimsuhted reisil kiiva mõne põhimõttelise otsuse, vaid olmelise pisiasja pärast, mis päästab paisu tagant väsimusest ja pingest tekkinud emotsioonide laviini. Seega tuleb reisikaaslast tunda kuni pisiasjadeni – mida ta hommikuti sööb, kas ta närib küüsi, milliseid nalju ta ei talu jne.
Paljudel meie matkajatel on sees veel nõukaajast pärit harjumus, et ekspeditsiooni juht on tähtsam kui jumal taevas või vähemalt sama tähtis kui oblasti parteikomitee sekretär. Tänapäeval enam keegi taolistel reisidel naljalt osaleda ei taha. Otsustusmehhanism ka raskel reisil peab olema kõigile osalejatele arusaadav ja arvestama kõigi huvidega.
Väga harva olen näinud keerukamaid reise, millel on saanud oma tahtmise kõigis asjades kõik osalejad. Suur õnn ja oskus on tagasi tulla nii, et 75 protsenti jäi rahule. See tähendab, et reisiminegi on suur kompromisside kunst.