Päikeseline kaptenimaja

Rannakarjamaa ja tiheda kadakametsa vahel looklev tee jõuab ootamatult Vakside avarale õuele, mille üht külge piirab saun ja teist väliköök ning nende vahele jääb kahekorruseline elumaja. Väljast halli laudisega kaetud puitvilla siseruumides kumab ka kõige sombusemal päeval kuldne valgus, sest majaperenaise Helen Vaksi soovi kohaselt on kõikide ruumide laed ja põrandad värvitud-õlitatud kollastes toonides. «Et päike alati paistaks,» põhjendab ta.

Mõtteid rajada maakodu naise lapsepõlveradadele hakkas perekond mõlgutama tosinkond aastat tagasi. Enne maja kavandamist käidi inspiratsiooni ammutamas Käsmu, Vergi ja Viinistu kuulsatest kaptenimajadest. Pärast neid retki pani naine oma ootused paberile ja selle visandi järgi arhitekt Hannes Eigi hoone projekteeriski.

Praegu ei oska keegi öelda, mitu talgupäeva korraldas pererahvas koos sugulaste ja sõpradega ehitustandri ettevalmistamiseks. Toona tehtud pilte vaadates on mõnus meenutada nurgakivi panekut, sarikapidu, esimest leili uues saunas jne.

«Nagu ikka vanadel eestlastel, sai ka meil kõigepealt valmis saun, ja alles aasta hiljem, suvel 2007, elumaja,» selgitab naine lõbusalt.

Põhjamaiselt romantiline

Suurem osa 185-ruutmeetrilise elamu alumisest korrusest on kujundatud voogava ruumina – maapoolses küljes paikneb köök, sealt edasi tuleb suur elutuba, kus on pikk söögilaud, lesoga kamin ning mõnusad istumisnurgad tule nautimiseks ja televiisori vaatamiseks.

Talvisel ajal koguneb Vakside viieliikmeline pere ja sageli ka nende külalised Suitsulahe elutoa diivanile, et ümber Jaak Arro disainitud kauni laua ennastunustavalt lauamänge mängida. Suvel võetakse (mängu)mõõtu terrassil või rannas.

Veel meeldib pererahvale süüa teha ja koos naabritega toitu nautida. Et köögis on piisavalt ruumi mitmekesi toimetamiseks, on lapsedki kampa võetud. Näiteks esmaspäeval kooliteed alustav pesamuna Eleonora aitab emal mune mikserdada vms.

«Ma tahtsin kööki kaht asja: kraanikaussi akna juurde ja väikest «kohvi- ja koogiakent» otsaseina, mille otstarbekuses arhitekt algul kahtles – aga nüüd käib selle kaudu suhtlus õuesolijatega, asjade andmine jne,» mainib naine.

Maja teisel korrusel asuvad magamistoad. Kui poegadele Robinile (15) ja Georgile (13) sõbrad pikemaks ajaks külla tulevad, saab neile katusekaldesse tehtud panipaika madratsid maha panna. Vajadusel on võimalik teha samasugune magamispesa tuulekoja kohal asuvasse kamorkasse.

Maja kõige romantilisem paik on pererahva magamistuba ja vannituba, kust avanevad vaated merele.

«Soojal ajan teen rõduukse lahti, et meremüha tuppa kostaks, talvel lükkan kardina kõrvale, istun tugitooli,  vaatan sõltuvalt aastaajast kas sillerdavat vett või valget lumevälja ning kogun tulevasteks töödeks mõtteid,» räägib kaubamärgi «Ellu sallid» loonud naine. Praegu kavandab ta järgmisel suvel toimuvaks meeste tantsupeoks sõba(mudelit).

Heleni teine lemmikpaik on õueala piiril, rannas keset kadakaid suure kivi juures.

Väliköök ja saun

Arhitekt Sirje Kuke projekteeritud paadikujulise katusega õuekööki mahuvad pliit, koka töölaud ja nõudepesula, aga ka kamin, söögilaud, võrkkiik ja lamamistoolid. Lae all on koha leidnud panipaigad.

«Nii sauna, maja kui ka õueköögi ehitasid hiidlastest meistrimehed, keda me võime ainult kiita. Kogu eritellimusmööbel valmistati siinsamas saarel minu onu firmas,» selgitab Helen. Tema sõnul on väliköögi toolide põhjad ja seljatoed tehtud nende oma õue kadakatest.

Väliköögis leidub palju nupukaid lahendusi, näiteks põhjata nõudekapi restidel kuivatab tuul anumaid. Muide, õueserviisi moodustavad keraamilised taldrikud, kausid, kannud jne on lambapiltidega, sest ajast aega on saarel villakerasid kasvatatud ja neid pidas ka naise vanaema.

Laiast lamamistoolist, millesse on ühendatud kaks mööblitükki, on saanud meeste populaarne lõunauinakuvoodi.

«Meil käib siin palju külalisi ja siis elame rõõmsat kommuunielu. Kes teeb süüa, kes tegeleb lastega, kes loeb või spordib, jalutab mererannas, käib paadiga või jalgrattaga sõitmas,» räägib perenaine ja lisab, et hommikud algavad siin pudruga, pannkookidega, praemunaga... Loomulikult käiakse palju saunas, kus viheldakse ikka kahe vihaga – nii tegi kunagi vanaema, kes pani lapsed lavale ja udjas neid kummagi käega. Nüüd on nende perel selline komme, et maakoju jõudes pannakse esimese asjana saun küdema…

Suvelõpu lõkked

Täna õhtul põlevad Läänemere ääres sajad lõkked,  tähistamaks muinastulede ööd. Rannas on lõkkepuud  ammu kokku korjatud, et pimeduse saabudes kell pool kümme oma tuli süüdata. Õhtu hakul kogunetakse koos naabrite ja sõpradega väliköögi pika laua ümber, maitstakse ühiselt valmistatud head ja paremat ning tõmmatakse suvele joon alla.

Õigel ajal läidetakse Suitsulahel tuli nagu iidsetel aegadel, mil suitsuga anti Käinasse märku, et kaubalaevad tulid. Nüüd tervitatakse tulega naaberkülade rahvast.

«Hiiumaal ei ole aega, sest kõik kulgeb omasoodu – siin ei vaadata kella ega kiirustata, vaid elatakse enda, oma pere ja sõprade jaoks, siin on alati väga mõnus olla ja siit saan ma inspiratsiooni,» nendib Helen Vaks.