Maja tulvil mälestusi

Mu koduke, mu kullake: maja ees seisavad Amanda, Martti, Pipsa ja Albert Wilhelms. Foto: Liis Treimann

Perekond Wilhelmsi Jyväskylä südalinnast veidi eemal Älyläs asuv puitelamu on ühtaegu väärikas ja armas.

Älyläks (äly – soome keeles mõistus, aru, taip, intellekt) kutsutakse paika seepärast, et kunagi asusid siiakanti elama Soome esimese, 1863. aastal asutatud õpetajate seminari, praeguse Jyväskylä ülikooli eelkäija õpetajad.

Keskkonnaplaneerimise projektijuhina töötava geograafi Martti Wilhelmsi sõnul kavandas ja ehitas nende kena kodumaja 1920ndate alguses seminari puutööõpetaja Juho Jussila, kes rajas toona tänapäevalgi tuntud omanimelise puitmänguasjade firma.

Enampakkumiselt soetatud

Praegu on maja ümbritsetud muuseumidest: kõrvalkrundil maalikunstnik Jonas Heiska majamuuseum, õuepoolsetest akendest paistmas maailmakuulsa arhitekti ja disaineri Alvar Aalto muuseum ning veidi kaugemal Kesk-Soome koduloomuuseum. Aalto projekteeritud Jyväskylä ülikooli peahoone on vaid lühikese jalutuskäigu kaugusel.

Vahepeal olid krundil paiknevad Jussila ehitatud majad linna omanduses ja seisid pikka aega tühjalt, enne kui need 2007. aastal müüki pandi. Väiksema maja ostnud Wilhelmsid kolisid aasta pärast Älylässe.

«Kuigi hoone oli korras, tegime põhjaliku remondi, sest tahtsime tänapäevaseid mugavusi, sealhulgas maakütet. Mõnes asjas pidime siiski järeleandmisi tegema, alates sellest, et meil ei ole majapidamisruumi, milleta ühtki eramut Soomes nüüdisajal ei ehitata,» selgitab pereema, kohaliku gaidide organisatsiooni juht pedagoog Pipsa Wilhelms.

164 m2 suuruse maja alumisel korrusel asuvad köök, elutuba ja kabinet, katusealuses magamistoad. Peamiselt vana mööbliga sisustatud elamises leidub hulgaliselt huvitavaid asju.

Näiteks 11-aastase Alberti meremehestiilis valduse ainuke moodne mööbliese on riiul, nagu muidugi ka tänapäevased pildid, plakatid ja arvutimängud. Samas pärineb näiteks sohva 19. sajandist.

Pole imestada, et mereteema on jõudnud ka 13-aastase Amanda tuppa, sest nende pere armastab igal võimalusel kas Päijänne järvel või Soome lahel purjetamas käia.

«Peame oluliseks nii asjade ajalugu kui ka esteetikat, mis koos loovad tõelise kodutunde,» selgitab pereema.

Igal asjal oma lugu

Et Wilhelmsid hoiavad au sees esivanemate pärandust, on kabineti tähtsaimaks mööbliesemeks Martti isalt, Jätkusõja sangarilt ja teoloogiaprofessorilt päranduseks saadud tammine kirjutuslaud. Ruumi ilmestavate raamatute, kunstiteoste, fotode jt huvitavate esemete seas jääb pilk pidama kindral Mannerheimi kujul, Pipsa ühel lemmikul.

Elutoa seinal eksponeeritakse Wilhelmsite portreid ammustest aegadest tänapäevani. Kuulsate sõjaväelaste seas on ka lõbus Alberti pilt.

«Isa uuris oma sugupuud ja jõudis 15. sajandisse: meie juured on Saksamaal, kust 18. sajandil rändasid vaarisad Rootsi kaudu Soome. Üks neist oli Vene tsaariarmee ohvitser, kes millegipärast küüditati Siberisse, kus ta vangilaagris suri.

Minu vanaisa ei valinud sõjaväelase karjääri, vaid õppis maamõõduinseneriks, isa oli teoloogiaprofessor ja pastor, mina lõpetasin Helsingi ülikooli geograafina,» selgitab Martti.

Wilhelmsite külalislahkes majas viibides jääb mulje, nagu oleksid nad juba aastakümneid siin elanud, sest pilkupüüdvad antiiksed esemed, tänapäevane Soome disain, reisimeened, nipsasjad jms justkui viitavad sellele, tekitades samas õdusa kodutunde.