Õdusa õhustikuga tagala

Tänu suurtele akendele ja kõrgetele lagedele valitseb keskaegses hoones helge meeleolu.

«Selle korteri kõige valgusküllasem ja ka vaiksem ruum on köök, lärmakaim paraku magamistuba, aga nende asukohti ei saa kuidagi vahetada,» selgitab naine, kes kolis koos elukaaslasega vanalinna aasta tagasi. «Alguses tundus, et värvime natuke ja vahetame tapeedid, kuid peagi selgus, et nii kergesti me ei pääse,» meenutab Keerdo.

Asjatundjad appi

Korteri põhiplaanilt paistab, et kõik seinad on kõverad, ükski nurk pole vinklis. Sisearhitekt Maria Olepi nõuandeid arvestades on aga 80 ruutmeetrile kujundatud väga kena kodu ning külalised ei tule selle pealegi, kui palju pidid ehitusmehed toreda terviku nimel vaeva nägema.

Sisearhitekti soovitusel valiti kööki-söögituppa-ateljeesse Wil­liam Morrise 1864. aastal kavandatud tapeet Fruit. Seinakate ei ulatu laeni, sest nii sai välja tuua ka talad. Tapeedi ülaserva pandud kitsas puitliist on viimistletud samas laadis kui laiad aknalauad.

Paari endistest kodudest pärit köögimööblit turgutati ja seinakappi värskendati: laminaadist tööpind vahetati puiduse vastu ning kapiuksed värviti tapeediga samas toonis roheliseks. Tööpinna taha pandi paekivi imiteerivad plaadid.

Parajad pähklid olid aknakatted – tuli ju leida selline lahendus, mis ei varjaks uhkeid aknalaudu. Pererahvas võttis omaks Erdike Tekstiili müügijuhi Kersti Lainvoo pakutud ribakardinad kööki ja kroogitud katted teistesse tubadesse.

Kuna pikliku magamistoa otsaseina sai ehitada garderoobi, täitus perenaise ammune unistus, mida ta eelmises kodus teostada ei saanud. Mahutab ju garderoob tunduvalt rohkem kui ükskõik kui suur riidekapp.

Kuna mõlemad on kirglikud lugejad, lasti elutuppa teha seinasuurune raamaturiiul.

«Olin väga rõõmus, et viimaks saan oma klaasobjekte välja panna. Aga ikkagi jäi ruumi väheks, nii et aeg-ajalt vahetan neid ehk toon ühed teosed panipaigast välja ja viin teised sinna tagasi,» nendib naine.

Väärikad asjad aukohal

Vanasse mööblisse kiindunud pererahvas on vanalinnakodu sisustanud armsaks saanud esemetega. Igas ruumis leidub ka naise lemmikmööblit: elutoas puhvetkapp, magamistoas sekretär ja köögis kunstiinstituudi praktika ajal Muhu saarelt stipendiumi eest ostetud tool, mis on teda aastakümneid teeninud. Samad sõnad käivad tooli kõrval seisva molberti kohta. Maalimine on Katariina Gildi klaasikoja kunstniku kauaaegne hobi.

«Ma lausa pean joonistama ja maalima, et mu mõte hakkaks igapäevaasjades ehk klaasimaailmas liikuma,» tunnistab eelmisel talvel koopiamaalikursustel käinud Keerdo. Seal tehtud August Hirve maali «Natüürmort homaariga» koopia ripub nüüd elutoa seinal Ivo Lille taiese naabruses.

Lisaks maaliklassikale on selles kodus palju kolleegide teoseid ja muidugi perenaise klaasi – värvilisi tarbenõusid ja ainulaadseid klaas­skulptuure. Samuti Lorupi klaasi ja Langebrauni portselani.

« Vanadel asjadel on mõju. Meie mööbel, raamatud ja pildid sobivad suurepäraselt keskaegsesse majja,» kõneleb Keerdo.

Tundub lausa uskumatu, et selles õunalõhnalises kodus, mille köögis püüavad pilku suvilast toodud punapõsksed ubinad ja kollased kõrvitsad, on pere elanud vaid aastakese.