Kui vanade ajalehtede-ajakirjade virnad kõrguvad laeni ning toad on otsast otsani träni täis, nii et kõndida saab vaid mööda kitsukest rada, külg ees, siis pole seal varsti enam inimestel kohta, ja nõnda sulguvad rämpsukogujad enamasti kurba üksindusse.
Küsimusele, kas see nähtus on talle tuttav, vastab Pärnumaa Audru valla sotsiaaltöötaja Helve Koidu: «Oli mul küll üks selline mees. Algul ei lasknud ta mind üldse oma elamisse, aga kui tervis halvemaks läks, siis tegi ukse lahti. Toad olid tal maast laeni rämpsu täis, keskele oli kitsas käik jäetud, mida mööda liikuda sai. Seal oli kõike – vanadest ajalehtedest plastpudelite ja rauakolani välja. Päris kole vaatepilt,» räägib ta.
«Kui tal maja maha põles, siis ehitati talle väike kuur, kus algul oli ruumi, kuid peagi täitus seegi igasugu träniga. Tal oli auto, millega käis seda ümbruskonnast korjamas. Kuid seal oli ka pakendis tekke ja patju, mida oli ostnud, aga kunagi ei kasutanud. Ta pesi ühekordseid mähkmeid ja kuivatas neid siis toas, millest elamine haises,» lisab sotsiaaltöötaja.
Koidu sõnul ei olnud tegemist üldsegi mitte vaese mehega. «Vastupidi, ta oli lausa rikas – maade ja metsade omanik. Kavatses veel endale ATV osta. Ei tea, kui kaua tal see haigus kestis, igal juhul naist tal ei olnud, oli vanapoiss,» sõnab sotsiaaltöötaja.
Haigus või harjumus
Eesti Psühhiaatrite Liidu presidendi Andres Lehtmetsa sõnul rämpsukogumist eraldi psüühikahäireks ei peeta. Ehkki DSMi (Diagnostic and Statistical Manual) süsteemi viimases versioonis on see lisatud nimetusega hoarding.
«Need isikud on tavaliselt madala ravimotivatsiooniga, mistõttu on raske nende käitumist muuta. Sageli on selle nähtuse taustal tegu mõne muu raskekujulise ja pikaaegse psüühikahäirega, nagu psühhoos või orgaaniline ajukahjustus, või ka vaimse arengu peetusega,» räägib ta.
«Kuna nad ei ole otseselt ohtlikud endale ega ka teistele sarnaselt hulkuritega, kelle käitumine lähtub psüühikahäirest, siis psühhiaatria huviorbiiti nad enamasti ei satu. Pigem on tegu sotsiaalset laadi nähtusega. Kui selliste kaebustega isik pöördub ravile, siis enamasti ravitakse põhihaigusena mõnd tal esinevat psüühikahäiret.»
Ameerika Ühendriikide Psühhiaatrite Assotsiatsiooni andmetel kannatab selle häire all kaks kuni viis protsenti riigi elanikkonnast ning see toob endaga kaasa palju ebameeldivusi nii isikule endale kui tema lähikondsetele. Mõned rämpsukogujad tunnistavad oma probleeme ja neid on võimalik aidata, teised eitavad seda ja nendega on lähikondsetel raske, kui mitte võimatu toime tulla.
Riskitegurid, mis sellist tegevust soodustavad, on USA psühhiaatrite hinnangul järgmised: üksi olemine või üksikuks jäämine, geneetiline eelsoodumus, ajukahjustused. Tarbetu träni kogumine võib kaasneda depressiooni, ärevus- ja tähelepanuhäirete, aga ka stressiga. Näiteks võib see välja lüüa lähedase kaotuse puhul.
Ehkki sellist käitumist peetakse rohkem omaseks vanadele inimestele, pole see nii. Häire sümptomid võivad ilmneda juba teismelisena ja ajapikku muutuda krooniliseks. Eestistki on teada juhtumeid, kus abielu on purunenud noore või keskealise pereema kogumiskire tõttu. Kui ikka kõik eluruumid on hunnikuid täis ning seal ei saa enam koristada, siis ei julge ka lapsed varsti enam sõpru koju kutsuda ja ka paarisuhetes tekivad pinged.
Üldiselt seostatakse rämpsukogumist obsessiiv-kompulsiivse isiksusehäirega (OCD), mis takistab isiku üldist psühhosotsiaalset kohanemist. See diagnoositakse siis, kui isiku juures täheldatakse stabiilset käitumismustrit, mille märksõnadeks on kord ja pedantsus, aga seegi võib väljenduda ka tarbetute asjade kogumises.
Sellistel inimestel on sageli kalduvus sotsiaalsele eraldumisele, rituaalsele käitumisele ja kitsidusele. See toob kaasa olulisi probleeme ja piiranguid suhtlemises teiste inimestega nii kodus kui ka tööl.
Inimesed ise ei pruugi aru saada, et neil on isiksusehäire, sest nende mõtteviis ja käitumine tundub neile endile loomulik, sageli süüdistavad nad oma probleemides teisi. Varane diagnoos ja ravi on sel puhul väga oluline. Võimalik on rakendada kognitiiv-käitumuslikku teraapiat, mida teevad psühholoogid, psühhiaater võib ka ravimeid välja kirjutada.
Üks Yale’i ülikooli selleteemalise uurimuse järeldusi oli, et kogumiskirega inimesed ei suuda otsuseid teha. Nii jabur kui see ka ei tundu, soovivad prügisse uppuvad inimesed sisimas olla täiuslikud ja kardavad teha valesid otsuseid. Nad ei suuda otsustada, mida ära visata ja mida alles hoida. Kodu täitvad asjade kuhjad ei tekita neis mingeid tundeid.
Kui selline inimene peab hakkama otsustama, mida minema visata, erutub tema aju ülemäära ja muudab ta täiesti otsustusvõimetuks. Uurimuse teinud psühhiaatrite hinnangul on tegu haigusseisundiga.
Järjest kuhjuv rämps võib osutuda ohtlikuks sõna otseses mõttes, sest see võib põhjustada tulekahju, selle otsa võib komistada ja õnnetult kukkuda. Kuid sellest veel tõsisemaks kujuneb oht eralduda ühiskonnast. Üsna pea ei julge sellised inimesed enam oma elamisse võõraid lasta ja nad kapselduvad oma üksindusse.
Ruumipuudus takistab täitmast igapäevaseid ülesandeid ja koristamast, mistõttu hakkab selline elamine varem või hiljem hallitama ja haisema. Lõpuks löövad nodikogujad kõigele käega ja lakkavad ka enda eest hoolitsemast, mis aga süvendab nende eraldumist ühiskonnast veelgi.
Enim levinud tagajärg
Päästeameti Lõuna päästekeskuse menetlusbüroo juhataja Mati Käo sõnul tuleb nende päästjatel aastas külastada oma piirkonnas kuut-seitset sellist korterit, kus tegu kokku kuhjatud prahiga, neist kaks-kolm on kuulunud asotsiaalidele.
Eramajades kohtab seda nähtust rohkem, sest seal on ka rohkem ruumi. Samas on eramajade omanikega ka raske midagi ette võtta. Kortermajade puhul annavad seesugusest ebamõistlikust tegevusest tavaliselt naabrid märku siis, kui see neid häirima hakkab.
Kõige suurem on muidugi tuleoht. Vahel jõuavad päästjad naabrite vihje peale kohale olukorda kontrollima, enne kui «punane kukk» kohale jõuab, pahatihti aga alles siis, kui tuli juba räästas.
Üks selline juhtum oli eramajas, kus üksi elav vanem inimene oli kuhjanud ruumidesse nii palju träni, et selle vahel olid ainult kitsukesed käigurajad jäetud. «Meetri kuni pooleteise kõrguselt oli seal igasuguseid asju – ajakirju, raamatuid, riideid, purke, pudeleid, vanu pliite ja muud kraami,» meenutab Käo.
Teine tema kirjeldatud juhtum puudutab asotsiaalset inimest, kes polnud enam päris adekvaatne. Tema korter oli muutunud tõeliseks prügihunnikuks. Tulekolde juures olnud praht läks lõpuks põlema, nii et seda tuli kustutada.
Ega päästjad saa ka ennetustöö käigus muud teha kui nõuda, et kütteseadmete juures puhas ruum oleks. «Inimesed, ärge korjake asju, mida teil vaja ei ole. Kui vanad inimesed on üksinda majja jäänud, siis jälgige nende elamist. Kui muidu ei saa, viige sealt praht välja kasvõi väevõimuga,» paneb Käo kõigile südamele.
Sarnasus ostuhullusega
Psühhiaater ja psühholoog Jüri Ennet juhib tähelepanu sellele, et ka tarbetu asjade kokkuostu võib sama nähtuse alla liigitada. Ning kui ka need, kes endale kuhjade viisi rõivaid ja kingi kokku ostavad, kaasa arvata, siis on rämpsukogujate armee päris suur.
Näiteks oli eelmisel paavstil Benedictus XVI-l väidetavalt 200 paari kingi, millest enamikku ei kandnud ta kunagi. Tavainimeste ostuhullust õhutab päevast päeva kõikjal end peale suruv reklaam.
Enneti sõnul pärineb kirg koguda tarbetuid asju nõukogude ajast, kui näiteks pidi varuma igasuguseid ehitusmaterjale, sest kunagi ei teadnud, millal mõne aasta pärast midagi tarvis võib minna.
«Kui asjade kogumine on oludele ja vajadustele mittevastav ning igasuguseid piire ületav, siis on igal juhul tegu haigusliku ilminguga. Minu juures on selliseid inimesi või nende lähedasi käinud küll, ja mitte vähe,» lausub ta, kinnitades, et tegu pole üksnes eakate haigusega.
Haigusliku kogumiskire alla võib liigitada ka koduloomade korterisse kogumise üle mõistliku hulga, millest on ajakirjanduses palju juttu olnud.
Kuna tavaliselt põhjustavad sellist irratsionaalset tegevust inimeses kogunenud sisepinged, siis on ravi esmaseks märksõnaks pingete maandamine mingil muul viisil. Kui lähedased õigel ajal märkavad, saavad nad aidata tegevuste leidmisel, mis pingeid maandada aitavad.
Kui see ei õnnestu, saavad Enneti sõnul aidata tohtrid ravimeid välja kirjutades. Tema sõnul tegelevad sellega kõik psühhiaatrid, kuid ravi edukuse kohta ütles mees: «Sellega on nii ja naa.»
Esemete keskel
Rämpsukogujate motiivid:
• esemetel on emotsionaalne väärtus
• asjade keskel on turvaline olla
• omandist raske loobuda
• ei suuda otsustada, mida ära visata
Kui asju on liiga palju, küsi endalt:
• Kas mul on probleeme asjade äraviskamisega?
• Kas mul või teistel pereliikmetel on asjade rohkuse tõttu raske ruume kasutada?
• Mil määral pärsivad kuhjunud asjad minu tegemisi?
• Kuivõrd häiritud on asjade kogumise tõttu minu töö-, kodu- või pereelu?
• Kas minu tähelepanu on juhitud sellele probleemile?
• Kui palju stressi see põhjustab?
Allikas: USA Psühhiaatrite Assotsiatsioon, PM