Õhuline elamine Jyväskyläs

Tiina Kolk
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Elutuba kui kodu süda: siit avanevad vaated alumisel tasapinnal paiknevasse kööki ja kõrgemal asuvasse magamistuppa ja kontorisse.
Elutuba kui kodu süda: siit avanevad vaated alumisel tasapinnal paiknevasse kööki ja kõrgemal asuvasse magamistuppa ja kontorisse. Foto: Liis Treimann

Neljal tasapinnal, kõrgusesse voogava ruumina ehitatud valgusküllane ridaelamuboks Kuokkalas võlus neli aastat tagasi korterit otsinud paari otsekohe.

Enne oma praeguse kodu leidmist olid TilaInteriori sisekujundaja Riina Toikko ja pulmafotograaf Tuo­mas Mikkonen uudistanud vähemalt 50 pakkumist, aga 1985. aastal Soome elamumessiks püstitatud ridamajja astudes kogesid noored kohe äratundmisrõõmu ja asi oligi otsustatud.

See on nende viies ühine elamine. Kaheksa aastat koos olnud noored olid enne kolinud ühest üürikast teise nii kodu- kui ka välismaal, enne kui otsustasid  kinnisvara soetada.

Rõhk tervislikkusel

Neljal tasapinnal asuva 74m² elamise põhiplaan on väga hästi paika pandud, valguslahendused nupukalt kavandatud.

«Kuigi maja ehitati 29 aastat tagasi, on see endiselt moodne, sest ajatu arhitektuur ja targad lahendused, mis arvestavad ilmakaari, päikese teekonda jms, muudavad seal elamise eriliseks,» räägib sisekujundajast perenaine.

Väljast kahekorruselisena paistva valge ridaelamu esimesel korrusel asub köök ja teisel elutuba, kust pääseb ka suvetoaks kujundatud rõdule.

Soojal ajal on suvetoas võimalik omaette olla, lugedes kiiges raamatut, või hoopis suurema seltskonnaga ümber laua istudes toite nautida…

Järgmisel astmel on magamistuba ja kõige kõrgemal pulmafotograafist peremehe kontor.

«Meil on palju musta ja valget, halli, aga mõned sisustusaksessuaarid lisavad siin-seal ka kirkaid värve. Eelistame ehedaid materjale nagu puitu, savi(krohvi), naturaalseid kangaid,» selgitab perenaine. «Kujunduselementide puit on pärit minu tädi metsast.»

Varem koolis töötanud diplomeeritud pedagoog Riina muutus haridusasutuses kasutatud teatud viimistlusmaterjalide suhtes ülitundlikuks, pidi elukutset vahetama ning õppis sisekujundajaks. Ta on kindlalt ökoloogilise eluviisi pooldaja.

Mitte midagi üleliigset

Noorte kodus on põlvest põlve pärandatud esemete kõrval tähtsal kohal looga mööbel, tekstiilid, kunstiteosed jm asjad, milles talletatud mälestuste värving meenutab armsaid inimesi, olulisi sündmusi…

«Trende me siin taga ei aja,» ütleb sisekujundaja, kes oma igapäevatöös jälgib hoolega moejoont. «Enamikul esemetel on oma otstarve, kaunistusi või dekoratiivseid asju pole palju. Ja kui asjalikud asjad on toredad, siis on ka kerge elada!»

Siiski leidub korteris vanakraamiturult pärit tekstiile ja mööblit, osa sisustusest on kavandanud Riina ise. Näiteks on ta teinud saunalinade kuivatuspuu.

Mööblit ja sisekujundusi projekteerides on tema põhimõtteks, et lahendused oleksid ajas kestvad – nagu nende köögikapid, mis on varsti kolm kümnendit kasutusel ja ikka nägusad (uksed küll korduvalt uue värvikuue saanud).

Kööki kaunistab pilt pealkirjaga «Kui hobune tahtis olla punane sebra».

«Armusin sellesse teosesse, mida vaadates tundub, et kõik on võimalik ja igale küsimusele leiab vastuse,» mainib Riina.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles