Aardeotsijate jaoks on leidmisrõõm rahalisest autasust suurem

Eili Arula
, Vooremaa
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ain Alatsei näitab eelmisel sügisel maapõuest välja kaevatud ligi kümmet tuhandet rootsiaegset münti.
Ain Alatsei näitab eelmisel sügisel maapõuest välja kaevatud ligi kümmet tuhandet rootsiaegset münti. Foto: Eili Arula

Detektorism on hobi, mis võib hea õnne korral ka raha sisse tuua, kuid enne metalliotsijaga põllul ringi luusima hakkamist ja maa sonkimist tuleks end reeglitega korralikult kurssi viia.

Paljud on lapsepõlves lugenud seiklusraamatuid aarete otsimisest ning ka ise sealjuures unistanud leida maapõuest rahapada. Enamik meist jätab aardeotsimise mängud lapsepõlve, kuid mõned lasevad unistusel elada ka täiskasvanueas ning veel enam – teevad aardeotsimise enesele hobiks, mis küll ei pruugi alati muuta otsijat määratu rikkaks, kuid annab uusi teadmisi ning lisab argiellu põnevust.

Neid mehi ja naisi, kes hobikorras aarete otsimisega tegelevad, nimetatakse detektoristideks. Jõgeva lähistelt pärit Ain Alatsei ostis omale metalliotsija 1999. aastal. «Oli vaja kontrollida üht legendi, mille kohaselt olid maapõue peidetud teatud asjad. Peidetud asju muidugi ei leidnud, aga otsingute käigus tuli päevavalgele hoopis teisi leide ja nii see huvi kuidagi külge jäi,» meenutas Alatsei.

Aastatega süvenes tema huvi detektorismi vastu ning mees ei jätnud oma vaimustust ainult enese teada, vaid nakatas detektorismipisikuga ka tuttavaid. Neli aastat tagasi otsustati ühiselt luua Jõgevamaa Detektoristide Klubi (JDK), kus on tänaseks päevaks üle kümne liikme ning paljud ootavad liikmestaatusesse tõstmist.

Kasulik koolitus

Võhikule võib tunduda, et detektorismis pole mingit kunsti, ostad paarisaja euro eest metalliotsija, lähed põllule ja hakkad signaalide peale maad lahti kaevama ning vaatad, mis välja ilmub.

«Detektoristiks hakates tuleb end kurssi viia seaduste ja piiran-gutega, et teada, kus ja mida võib otsida. Samuti peab olemas olema maaomaniku luba. Siiski on oht sattuda kultuuriväärtusega esemete, aga ka näiteks lõhkekehade otsa või ei pruugi algaja detektorist leiu tähtsusest aru saada. Seega oleks tark mõte koolitus läbida ja kultuuriväärtusega asja otsinguluba taotleda,» tõdes JDK asutaja Ain Alatsei.

Teiseks, kui end teemaga korralikult kurssi ei vii, siis piirduvad leiud peaasjalikult olmeprügiga. Selleks, et maapõuest midagi tõeliselt väärtuslikku päevavalgele ilmuks, tuleb teha maakaartidega üksjagu eeltööd. Ain Alatsei juhtnööride kohaselt peaks huviline enne otsingut end kurssi viima maalapil olevate piirangutega ning seda infot on kõige lihtsam saada Maa-ameti kaardiserverist. Kindlasti ei tohi otsida muinsuskaitse all olevates kohtades.

Autasu ligi 100 000 eurot

«Palju on kindlasti ka nii-öelda ühepäevaliblikaid, kes suures tuhinas ostavad omale kõige kallima detektori ja loodavad leida esimesel päeval suurt aaret. Pärast mõningaid otsingupäevi, kus on leitud ainult pudelikorke, alumiiniumtraati ja padrunihülsse, kaob huvi otsimise vastu ja müüakse detektor maha,» selgitas Alatsei, kes võrdles detektorismi kalapüügiga, kus vahel näkkab ja vahel mitte, kuid hea kalamees kalaretkelt tühjade kätega koju ei naase.

Nii on läinud ka JDK liikmete otsinguretkedega, kus pea iga kord ilmub päevavalgele mõni kultuuriväärtuslik leid, mida paraku enesele koju kapi peale seisma viia ei tohi. Kultuuriväärtuslikud esemed kuuluvad riigile ning nende leidmisel tuleb koheselt teavitada Muinsuskaitseametit. Seejärel tegelevad leiuga edasi juba arheoloogid.

Leidjal on võimalik taotleda leiuautasu, mis tähendab, et riik võib aardeleiu eest leidjale maksta kuni sada protsenti selle väärtusest. Leiuautasu suuruse määrab Muinsuskaitseameti ekspertkomisjon ning see makstakse välja kuue kuu jooksul pärast leiu üle andmist. Seni suurim välja makstud leiuautasu Eestis on ligi 100 000 eurot.

Ligi kolmsada hõbemünti

Detektorism on ka hooajaline hobi, sest talvisel perioodil, mil maa on külmunud, ei saa labidat mullakamarasse lüüa. Just siis tegeletaksegi uurimustööga, vaadatakse kaarte ning tutvutakse erineva kirjandusega, kus võib leida vihjeid heade otsingupaikade kohta.

Samuti toimivad head detektoristid vaistu järgi. Näiteks käisid JDK detektoristid poolteist aastat tagasi otsinguretkel Jõgeva vallas ühe talukoha kartulipõllul, kus paraku ilmus nähtavale vaid prügi. Siiski ei jätnud mehed jonni ning naasid metalliotsijatega põllule möödunud aasta sügisel ning siis tuli maapõuest välja juba kümmekond viikingiaegset hõbemünti. Ka sellega aardejahtijad ei rahuldunud ning otsustasid sel kevadel samas kohas uuesti õnne proovida ning võtsid appi rasketehnika. «Arvatavasti oli aardeleid maaparandusega segamini keeratud ning seega oli tarvis meil piirkond kopaga lahti kaevata,» rääkis Alatsei.

Tõhusa tööpäeva tulemusena ilmus nähtavale üle kolmesaja mündi, pronksesemeid ning keraamikatükke 11. sajandi algusest. Väljakaevamise juures viibinud Ajaloo Instituudi arheoloog Mauri Kiudsoo tõdes, et leid pärineb ajajärgust, mil taolised aarded ilmusid esmakordselt Kesk-Eesti piirkonda, sest varem seal kaubandus ja seega ka raha ei levinud. See tähendab, et leiust veel vanemaid mündiaardeid Kesk-Eestist leida on keeruline.

Röövdetektorism ei tasu ära

Palju on räägitud nii-öelda «röövdetektoristidest», kes otsivad seal, kus ei tohiks ning kultuuriväärtuslikke leidusid riigile üle ei anna. «Eks neid musti lambaid ole igas valdkonnas. Kindlasti on esinenud juhtumeid, kus on käidud otsimas muinsuskaitse all olevates piirkondades ning sealt leitud kraam on mustal turul rahaks tehtud, viidud teadmatusest vanaraua kokkuostu või jäänud lihtsalt kellegi koju vedelema,» jutustas Alatsei.

Samas lisas ta, et röövdetektorism ei ole mitte ainult ebaseaduslik, vaid tema meelest ka üsna otstarbetu, sest riik on seni kultuuriväärtuslike leidude eest maksnud üsna heldelt ning kusagil veebikeskkonnas müües on esemete hind nende tegelikust väärtusest kordades väiksem. Kahjuks jääb niisugusel juhul arheoloogidel ka ajalooline informatsioon saamata ning tükike meie ajalugu läheb kaduma.

Need, kes soovivad detektorismiga kiiresti rikastuda, võivad JDK asutaja sõnutsi sama hästi ka lotot mängida. «Eks neid üksikuid juhtumeid on olnud, kus on makstud üpris suuri leiuautasusid, kuid detektorismiga tegelejaid on palju ning protsent rahapajale otsa jalutada ja ruttu rikkaks saada on väike,» arutles Ain Alatsei.

Veel lausus Alatsei, et tema kindlasti ei tegele detektorismiga raha saamise eesmärgil. «Detektorism on lahe hobi – värske õhk, tervislik liikumine ja adrenaliin leida midagi vägevat on see, mis köidab. Minu jaoks on kõige huvitavamad leiud ikkagi mündid, aga eks igal klubiliikmel ole omad huvid, mõni peab kõige väärtuslikumaks näiteks sõjatehnikat,» sõnas Alatsei ning lisas, et iga leid on tema jaoks erilise tähendusega, kuid kuldmüntidega täidetud rahapada oleks tõenäoliselt igal detektoristil hea meel leida.

Jõgevamaa detektoristide klubi

  Asutati 2010. aastal.

 Klubis on neliteist liiget, neist kaks naist. Pooled liikmetest on litsentseeritud detektoristid.

 Leiud: pudelikorkidest muinasaegsete ehete ja müntideni välja, põnevamateks leidudeks kaks viikingiaegset aardeleidu 2013. ja käesoleval aastal.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles