Reisil hotelli? No milleks!

Dubrovnik: UNESCO maailmapärandi pärl. Foto: Priit Pullerits

Kui kaubelda, leiab Aadria mere äärses Horvaatias ehtsa ööbimishindade paradiisi.

Pöörasime Aadria mere rannikul Senji väikelinnast sisemaale ja tõusime muudkui kõrgemale. Metsad. Niidud. Asustus hõrenes. Ja muutus mereäärsete elamistega võrreldes vaesemaks. Siin-seal üksikud külad, inimesed käsitsi põllulappe harimas.

Päike vajus üha madalamale, kuid mul polnud aimugi, kus öömajale jääda. Äkki jääme koguni lageda taeva alla?

Kahe eelmise päeva kogemus piki Istria poolsaare rannikut oli jätnud mulje, et Horvaatias ööbimispaika leida pole mingi probleem. Igas linnakeses võis kümnete majade ees näha silte «Rooms», «Zimmer», «Camere» või «Sobe» – kõik need tähendavad, et sealt saab reisiline ööseks toa.

Aga rannikust eemal, sisemaal, näisid inimesed lootvat teenistust pigem aed- ja köögivilja kasvatamisest kui turistidele ulualuse pakkumisest. Mis siis et tee, mida mööda õhtule vastu sõitsin, viis Horvaatia imelisima loodusaarde, Plitvice järvede juurde.

Järsku, kui olin juba lootust kaotamas, silmasin enne Otočaci linna tee servas silti «Rooms». Vajutasin kähku pidurile.

Õuest astus välja vanem naine. Küsisin, kui palju neljasele seltskonnale öömaja maksab.

Ta ei osanud inglise keelt, aga küllap oli mu küsimus piisavalt universaalne, et vastust saada. Ja see jahmatas: 20 eurot inimese kohta.

Seda on kusagil pärapõrgus äraütlemata palju, mõtlesin endamisi. Samas teadsin, et kauplemisruumi peaks jaguma.

Rahulolu pakkuv lepe

Eelmisel ööl jõudsime enne pimedat keiserlikku hõngu kiirgavasse lukshotellide ja villadega Opatija linnakesse. Selle servas, kõrge mäe veerel märkasime uue maja rõduvarbadel plagu, mis teatas tubade üürimisest.

Lasime ukse taga kella. Kepile toetuv vanem mees tuli lahkelt vaba korterit näitama: kaks magamistuba, köök, vannituba, terrass. «Aga hind?» küsisin.

60 eurot, vastas ta, kuid lisas kohe, et teeb mulle erihinna – 50 eurot.
Vajusin nimme sügavalt mõttesse. Manasin ette kurvalt juurdleva näo. Siis ütlesin, et ilus korter küll, aga eriti üle 40 euro ei tahaks maksta.

No olgu siis pealegi 40 eurot, vastas mees – ja lõime minu arust mõlemad rahulolevalt käed.

Nüüd Otočaci lähistel langes nelja inimese hind 80 eurot minu üllatunud pilgu peale kohe 60 euroni.

Mnjaa, venitasin pikalt ja pead vangutades. Siis lõin oma arust välja trumbi – seletasin lihtsas inglise keeles: «Eelmine öö Opatijas terve korter, kaks tuba, 40 eurot.» Ses majas pakkus naine nelja peale ju ühte tuba.

Võrdlus mõjus. Perenaine jäi nõusse. Ja lubas kõrvalhoones kasutada ka suvekööki.
40 eurot öömaja eest kujunes kümnepäevasel Horvaatia-reisil meie standardiks, olgugi et enamik pakkujaid küsis algul 50 või 60 eurot.

Vaid korra, Neretva jõe delta ääres Ploče linnakeses ilmutasid võõrustajad kangekaelsust ega lasknud alghinda 60 eurot rohkem alla kui 50 peale.

Jumalik suvituskoht

Parima variandi leidsime Zadarist kirdesse jäävas Seline külakeses, otse Aadria mere kaldal, piki Horvaatia maalilist rannikut kulgeva tee ääres. Oletasin, et niisuguses kaunis kohas küsivad majaomanikud vähemalt 80 eurot öö eest ja suurt alla ei lase.

Aga eksisin. Alghind oli 60 eurot, ja siis kohe spetsiaalselt meile 50. Kui omavahel eesti keeles sõbralikult vaidlesime, sai vanemaist majaomanikest abielupaar ilmselt aru, et me pole oma otsuses üksmeelsed. Seetõttu nõustusid nad meie hinnapakkumisega 40 eurot.

Koht oli jumalik. Kaks tuba, allkorrusel köök, söögituba õues lõunamaiste taimede all, privaatrand sadamasillaga üle tee, selja taga mägise Paklenica rahvuspargi kanjonid.
Otsustasime sinna jääda veel üheks ööpäevaks. Ikka 40 euro eest, ei enamat.