Valge, värviliste aknaraamidega

Tiina Kolk
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mänguhoos: Ville, Evelin ja Salumaade lemmikloom, neljakuune kiisu Fiona.
Mänguhoos: Ville, Evelin ja Salumaade lemmikloom, neljakuune kiisu Fiona. Foto: Liis Treimann

Tartu lähistele Soinaste kanti keset metsalagendikku kujuneva elamukvarteti esimese maja ehitasid oma perele Priit ja Evelin Salumaa.

Rõõmsa fassaadiga ehitis annab kõnekalt mõista, et selles elavad loomeinimesed. Priit Salumaa on ettevõtja, kes vahel luuletab ja pildistab, tema abikaasa Evelin on aga Tartu lastekunstikooli galerist ja maalikunstnik. Nende lasteaias käivad järeltulijad Loviisa ehk Lola ja Viiralt ehk Ville armastavad joonistada ja hullata.

«Kui majaprojekt valmis sai, tundus meile, et midagi on justkui puudu. Ütlesin seda ka arhitekt Erik Kõivistikule, kes Hollandi maalikunstniku Piet Mondriani loomingust inspireerituna kujundas siis iga aknaraami ise värvi,» meenutab Evelin.

Linnast maale

Enne esimese lapse sündi hakkasid noored uut korterit otsima, sest nende elamine Tartu kesklinnas oli juba niigi kitsaks jäänud. Toona polnud kinnisvaraturul õieti midagi saada või olid pakutavad variandid liiga kallid – kuni üks tuttav rääkis kümnehektarilisest raiesmikust, mis on jagatud neljaks eramukrundiks.

«Siis ostsimegi maa. Pidime kõik kommunikatsioonid ise tegema, sest meil oli raha vaid maa omandamiseks. Pärast vundamendi valmimist saime laenu võtta ja edasi ehitada,» räägib majaperenaine.

Kuldsete kätega noored on ise väga palju teinud nii õueala haljastamisel kui ka ruumide viimistlemisel.

158 m² maja alumisel korrusel on saun ja duširuum, mahukas garderoob ning voogava ruumina köök ja elutuba, mille ühte otsa kasutab naine ajutise maalistuudiona.

Alumise korruse keskele kuupi on mahutatud tualettruum ja katusekorrusele viiv trepp. Ümber kuubi meeldib lastel rataste ja autodega sõita.

Teisel korrusel paiknevad katuseaknaga vannituba, vanemate magamistuba ja lastetuba, mille keskele tehakse vahesein: ühele poole tuleb siis tütre, teisele poja valdus.

Uue kodu kodustamine

Salumaad tegutsevad ehitades-sisustades tasa ja targu. Kui üks tööetapp läbi saab, teevad pausi, et eesseisvad asjad hoolega läbi mõelda. Mõned lahendused on tulnud justkui iseenesest. Näiteks katab alumise korruse põrandat nn ehitusbetoon.

«Tegelikult me ei planeerinud seda niimoodi. Aga ta lihtsalt jäi ja kui me põranda ära lakkisime, muutsid kriimud ja värviplekid selle üpris võluvaks. Kuna betooni all on põrandaküte, on ka paljajalu mõnus käia,» selgitab Evelin.

Osa mööbliesemeid on pererahvas ise teinud. Näiteks magamistoa voodi on euroalustest, nagu ka elutoas diivanilaud, mille nad edaspidi, kui terrass saab valmis, sinna kavatsevad paigutada.

Köögimööbel on neil samuti ajutine, sest majas sees elades tahavad nad vaadata ja proovida, kui palju kappe, riiuleid ja sahtleid tegelikult vaja läheb.

Nn trepikasti ümbritsev osaliselt lahtiste riiulitega vineerist (raamatu)kapp on tõeline meistritöö, mille maalikunstniku visandi järgi projekteeris maja arhitekt ja täiustas Priidu sisearhitektist õde Liisi Salumaa. Suurem osa selle maja mööblist kuulub sarja «sõbralt sõbrale». Söögilaua ääres on koha sisse võtnud lugudega toolid, küll erinevad, aga ühtmoodi lakikihist puhastatud. «Mulle ei meeldi lakitud mööbel, aga ma imetlen alati aja jälgi,» põhjendab kunstnik.

Kolme meetri kõrguste lagede ja valgete seintega alumisel korrusel loovad meeleolu Evelini tehtud pildid. Näiteks «Letters to My Brother» ehk «Kirjad vennale» on osa tema Tartu Ülikooli maaliosakonna magistritööst.

Aastaga on pere oma kodu nimel tohutult rassinud. Maja ümbert on kännuhunnikud kadunud ja rajatud kena muru. Esimesed viljapuud, marja- ja ilupõõsad koguvad jõudu. Noortel on plaanis krundi äärealale kujundada parkmets ning maja juurde teha lillepeenrad ja ürdiaed.

«Mulle meeldib siinne rahu ja vaikus. Mõnikord kõva tuulega kohisevad puud nagu tormine meri,» mainib Evelin.

Huvitav, milline vaatepilt avaneb nende kodukohas kümne aasta pärast, kui naabermajad on püstitatud, iluaiad ja parkmets istutatud? «Tulge meile siis uuesti külla!» kutsub noorik.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles