Euroopas on puhkenud kilekotisõda
19. november 2014, 07:15
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Euroopa Liidu uue kilekotiseaduse ümber käib tuline arutelu, teineteisele oponeerivad Suurbritannia ja Itaalia.
Eelnõu arutelud uue Euroopa Liidu seaduse teemal, mis vähendaks ühekordsete kilekottide kasutamist, on jõudnud sel nädalal lõpule, vahendab Deutsche Welle uudisteportaal.
Lõpule jõudmine ei tähenda aga üksmeelt, sest ettepanekuna keelataks okso-biolagunevad kilekotid, millega Suurbritannia nõus pole. Itaalias nähakse aga sellisele keelule tungivat vajadust.
Euroopa parlamendi eesmärk on aastaks 2019 vähendada kilekottide kasutamist vähemalt 80 protsenti. Seaduseelnõu peaks andma vastused, kuidas nimetatud eesmärk saavutatakse, sealjuures jääb iga liikmesriigi enda reguleerida, kuidas kilekottide senisele massilisele levikule piir panna.
Briti leeri esindajate sõnul pole okso-biolagunevate kilekottide keelamine kuidagi põhjendatud. Selliseid kotte Suurbritannias valmistav Symphony Environmental kinnitab samuti nende ohutust.
Okso-biolagunevate plastide organisatsioon (Oxo-biodegradable Plastics Association ehk OPA – toim.) edastas Symphony Environmentali nimel, et Euroopa parlamendi ettepaneku taga okso-biolagunevad plastikud keelata seisab «Itaalia valitsusele lähedal asuva suure ettevõtte lobitöö».
«Nad näevad okso-biolagunevate kilekottide valmistajas suurt konkurenti,» viitab OPA Itaalia ettevõttele ning lisas, et teaduslikud uuringud on kinnitanud nende poolt kasutatavate materjalide ohutust.
Itaalia Novamont (ettevõtte, mille aadressil Suurbirtannia süüdistused on suunatud) pakub alternatiivina tavalistele kilekottidele täielikult biolagunevaid taimset päritolu materjalidest valmistatud kilekotte.
Okso-biolagunevad kotid polegi nii lagunevad?
Tallinna Tehnikaülikooli emeriitprofessor Anti Viikna on varasemalt ajakirjas Keskkonnatehnika hoiatanud, et okso-biolagunevad kilekotid pole tegelikult täielikult lagunevad.
«Kahjuks on kaubandusvõrku tekkinud nn okso-biolagunevad plastid, näiteks okso-biolagunevast polüetüleenist kilekotid, mida reklaamitakse kui biolagunevaid ja isegi kompostuvaid, mis tegelikult ei vasta ühelegi biolagunemise ja veelgi vähem kompostuvuse standarditega kehtestatud nõuetele,» kirjutas Viikna 2009. aastal ilmunud artiklis.
«Sellised biolagunevad kilekotid on jõudnud ka meie kaubandusvõrku. Tegelikult on need kotid valmistatud tavalisest polüetüleenist või polüpropüleenist, polüetüleentereftalaadist ning mõnikord ka polüvinüülkloriidist (kõik tuntud kui bioloogiliselt mittelagunevad ja mittekompostuvad materjalid), mille koostisse on lisatud siirdemetalle, mis põhjustavad polümeeri makromolekulide lõhustumist keemilise oksüdatsioonireaktsiooni kaudu,» selgitas Viikna.
Taolist protsessi initsieerib Viikna selgitusel UV-kiirgus ja soojendamine, mille tulemusel laguneb kile omakorda väikesteks tükkideks, mis väidetavalt bioloogiliselt edasi lagunevad. «Tegelikult ei ole kile lagunemine tükkideks bioloogiline, vaid puhtalt keemiline protsess. Kile lagunemine väikesteks tükkideks ei lahenda jäätmemuret, sest need tükid ei kao loodusest kuhugi. Tekib hoopis oht, et need levivad kergesti maad mööda laiali ja satuvad ka veekogudesse, kus nad muutuvad ohtlikuks näiteks kaladele, sest siirdemetallid ei kao kuskile,» märkis Viikna.
Nii on ka eelnõuga seoses puhkenud arutelus küsimuseks see, kas need tekkinud tükid ikka lagunevad või jäävad püsivalt keskkonda kahjustama.
Taani poliitik ja seaduseelnõu arutelude juht Magrete Auken avaldas kahetsust, et kilekottide teemat esitletakse briti euroskeptikute seas kui Euroopa Liidu soovi kehtestada järgmisi poliitiliselt motiveeritud piiranguid. Aukeni sõnul on küsimus rakendatud koguni Suurbritannia Euroopa Liidu liikmelisuse teemalise rahvaküsitluse propagandavaguni ette.
«See on üha enam muutumas Suurbritannia ja Euroopa Liidu vaheliseks võimuvõitluseks,» ütles Auken.
Kilekottide jäänused võivad looduses püsida aastakümneid pärast seda, kui need on minema visatud. Euroopa Liidus kasutatakse igal aastal ligi 100 triljonit kilekotti, millest 8 protsenti jõuab maailmameredesse hoolimatu prügikäitlemise tagajärjel. Palju sellest lagunematust kilekotipurust siseneb looduse toiduahelasse ning jõuab kalade ja lindude kõhtu.
Lähiajal muutusi tõenäoliselt oodata pole
Keskkonnaministeeriumi jäätmeosakonna juhataja Peeter Eek edastas, et Euroopa Liidu Nõukogu töögrupis arutatakse pakendidirektiivi muutmist liikmesriikide tasemel juba üle aasta ning ühistele seisukohtadele jõudmine võtab tõenäoliselt veel veidi aega.
«Eesti seisukoht on, et kilekotte tuleks vähendada, kuid selle täpse viisi üle peaks saama iga liikmesriik ise otsustada. Kui uuendatud pakendidirektiiv vastu võetakse, siis on eesmärgid selgemad ning siis saab hakata ka siseriiklikult arutama, kui palju ja kuidas täpselt kilekotte vähendada,» selgitas Eek.
Kilekottide kasutuse vähenemises on Eeki sõnul positiivseid näiteid näha ka Eestis. «Poekassas kaasavõtmiseks kandekotte Eestis üldiselt tasuta ei jagata, kuigi ravimi-, raamatu-, jalatsi-, rõiva- jm kauplustes võib seda ka esineda. Mõned kauplusektid pakuvad juba praegu alternatiive nii suurematele kandekottidele kui ka eriti õhukestele nn puuvilja-juurviljakottidele. Näiteks Rimis saab puuvilju pakendada ka võrk-või paberkottidesse,» tõi Eek välja.
Siiski ütleb Eek, et igal mündil on alati kaks külge. «Miinimumhinna kehtestamine või kilekottide keelustamine võib kaasa tuua üldise pakendite koguse suurenemise. Näiteks võidakse hakata kaupa rohkem eelnevalt pakendama või asendatakse kilekotid paberkottidega,» märkis ta.