Kana on lind, mis leiab kõige kiiremini tee tapamajja. See on looduse suur kingitus inimesele, sest lisaks lihale suudab ta ka mune lauale panna. Kanaliha on nagu ikka alahinnatud, kuna see tundub odav ja igav. Lisaks on kanal nahk, mis alaküpsenuna tekitab lastes okserefleksi ja paneb kana ees aastateks hirmu tundma.
Minu jaoks on kanaliha põhiline toidus, vähemalt viimased 10 aastat. Kindlasti on oma osa siin survel olla heas vormis ja mahtuda meedia poolt kehtestatud uksepiida laiusesse kehakriteeriumisse, mille külge on mõned riided riputatud. Mina mahun küll lauda uksepiida kriteeriumisse, aga no mis teha, kuidagi peab elama ka.
Kana peaks siis olema see liha, mida toitumisspetsialistid soovitavad süüa, kui tahetakse olla heas vormis, kasvatada lihast ja saada väherasvast valku. Ainult et väherasvane on üksnes kanafilee, mida jõumehed päevas toorelt 8 kilo söövad. Kanafilee on kõige igavam lihatükk restoranis, reeglina kui see on selline koht, kus omanik on endine ehitaja ja peakokk on tema kraanajuhist naine. See on sama kuiv, kui pressitud saepuruplaat ja reeglina on see paneeritud mingis kattes, mis ujub rasvas, on ülemaitsestatud ja pruuniks kõrvetatud. Mida kuradit siis sellega peale hakata, midagi peab ju sööma, et ei peaks iga kuu uusi riideid ostma?! Esimene soovitus, sööge kanast hoopis kintsuliha, millest kont on välja võetud. Ma mõtlen seda tõsiselt. Kui teil on kiire ja te tahate süüa teha hästi, siis valige kana kintsuliha, millelt on eemaldatud kont ja nahk. See on see osa kanast, mis sobib pajaroogadesse, pastasse, suppidesse, seda võib lihtsalt praadida ja leiva peale panna. Kasutasin aastaid fileed, kuni leidsin keskkturult ühe tädi, kes müüs seal seda parimat osa kanast ülimalt hea hinnaga. Ta oli õppinud konti välja võtma juba varajases lapsepõlves, igatahes oli see uskumatu leid. Alles aastaid hiljem hakkasid ka suurtootjad seda pakkuma ja praegu saab kintsuliha osta korralikust supermarketist. Kanafilee on hea ainult siis, kui sellega vaeva näha.