Need jäljed lumel olid päriselt olemas. Päkapiku teekonna jäädvustus. Olin väike tüdruk ja loomulikult uskusin seda maailmapilti, mis minu süütute lapsesilmade ette maaliti. Olin 100% kindel, et kuskil kaugel asub maa, kus elab jõuluvana koos päkapikkudega. Lootsin, et jõulumees täidab minu elu suurima unistuse ja toob pühadeks ühe kindla kauaigatsetud elektroonilise mängu.
Mäletate ju küll seda «Oota sa» pisikest kandilist nuppudega häält tegevat iga lapse ihaldusobjekti, kus hunt mune püüdis. Mul oli väikese inimesena selline tunne, et võiksin selle mängu nimel mägesid liigutada. Süda oli kõikehõlmavat soovi, pea suurt ja valdavat mõtet triiki täis. Iga hommik algas õues majade vahel uidates, sest armas ema oli rääkinud, et jõuluvana tuleb saaniga, mille ette on rakendatud neli uhket põhjapõtra. Saan pidi alla sõitma otse taevast ja jätma õhku sätendavad imekaunid jäljed.
Nii ma ootasin terve pika detsembrikuu neid põhjapõtru ja pisikesi vahvaid päkapikke. Lootsin, et mu hoolikalt käekirja jälgides kirjutatud kiri on ikka kohale jõudnud, pabistasin, et äkki on jõulumees minu maja otsides teelt eksinud. Mõtlesin, kas ikka on saani tagumisel istmel oleva kingikoti põhjas ühe väikese hallisilmse tüdruku maailma kõige suurem soov, kauaigatsetud elektronmäng.
Möödus päev, kaks, aina ootasin, aga ei näinud lumel ei pisikesi päkapiku- ega taevalaotuses saanijälgi. Hinge hakkas sammhaaval laskuma suur kurbus, et olen möödunud aasta jooksul liiga palju valesti teinud ja vähe ema sõna kuulanud. Kartsin, et äkki jõuluvana ei pea mind kingituse vääriliseks ja nii ei olnud harvad needki hetked, kui mööda põski suured pisarad alla voolasid.
Ühel järjekordsel hommikul kui enamik lootusest oli juba kadunud, seadsin sammud taas lumeteid kontrollima. Palusin ja otsisin, püüdsin asetada ennast päkapikkude olukorda, kuidas mõtleksid nemad, millist teedpidi on põtrade ja saaniga kõige parem tulla? Kas nad suudavad mulle andestada, et ei ole olnud nende kaheteist kuu jooksul piisavalt hea laps?
Need jäljed lumel olid päriselt olemas. Imepisikesed ja vaevumärgatavad, kuid tõelised. Punaste mütsidega jõulumehe abiliste sammude jäädvustused sellest, kuidas minuni jõudis elektrooniline mäng «Oota sa». Nendel jõuludel ei olnud minust õnnelikumat tüdrukut olemas.