Kunagi, kui käisin lasteaias, ootasime me kindlasti palju ägedaid kingitusi jõuluvanalt. Mina ei osanud midagi oodata, kuna olin väike ja ilmselgelt kingisoovid olid ka väiksed. Lasteaeda saabus jõuluvana, igale lapsele toodi pisike kommipakk. Mis seal ikka oodata, sellest on möödas 25 aastat, ajad olid sellised.
Lasteaialastena oli meil valmistatud ette laul, mille üheskoos jõuluvanale ette kandsime, seejärel sai igaüks luuletust lugeda. Aga vahetult enne, kui jõuluvana uksest sisse tuli, nägin ma oma silmaga, kuidas minu ema andis jõuluvana kätte kaks väga suurt karu, lapsest ikkagi suuremad.
Sel hetkel, kui ma nägin ema jõuluvanale kingitust andmas, varises mu maailm kokku, pilt on silme ees tänaseni. Sain aru, et jõuluvana ei ole olemas ja kingituse andis minu ema. Aga see oli maailma suurim kingitus ja meeldejäävam, mida räägin igal jõuludel enda emale, vanaemale, vendadele, sõpradele ja tuttavatele.
See oli kingitus kõige nõrgemale, kaks suurt karu, mis said peale salmilugemist ülipopulaarseks laste hulgas, sest teised lapsed said ainult kommipakid, aga mina lisaks enda emalt ka karud. Vähemalt lasteaias oli rõõmu laialt ja õhtul koju minnes rääkis ema mulle loo, kuidas ta jõuluvana kohtas ja palus tal need kingitused edasi anda. Kahjuks ma ei jäänud uskuma, tegin näo, et kõik on korras.