Loeb, mida loed ehk aiandusraamatutest

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: SCANPIX

Kohtumisest kirjanik Sass Hennoga meenub mulle «hea loo» teema. Me ei tarvitse osata kirjutada head lugu, aga me tunneme alati ära, kas see, mida loeme, on hea lugu. Milline on hea aiaraamat?

Nii kaua, kui mäletan end mis tahes kirjandusmaastikelt, on mind alati huvitanud, kuidas lugu on alguse saanud ja arenenud. Kui teatmeteosed kõrvale jätta, siis huvitungi rohkem loomisloost, kus peegelduvad autori mõtted ja ideed. Tõenäoliselt ei hakka ma rajama Beth Catho kruusaaeda, aga mind huvitab väga, kuidas ta selleni jõudis ja mismoodi seda rajas. Hea aiaraamat toetub praktilisele kogemusele. Seda võib täheldada nii Riho Terase «Seemnest suureks», Rein Sanderi «101 ilupuud- ja põõsast», Elle Ahse «Iirise» või Helle Väärsi «Kõrreliste lummuses» puhul.

Suundumusi mujalt maailmast

Välisautorite raamatute puhul hindan väga kõrgelt kogemust, mis jõuab minuni üldisemates teemakäsitlustes. Siit leian infot mujal maailmas toimuva ja maastikukujunduse üldisemate arengute kohta. Kui mitte täna, siis homme jõuab see ka meie aedadesse ja mõjutab pakutavate taimede valikut. Ka on heaks tavaks teoste lõppu lisada kasutatud kirjanduse nimekiri või viidata teistele allikatele. Eesti autorid kasutavad seda kahetsusväärselt vähe, kui mõned erandid välja arvata.

Viimased viis aastat olen vahelduva eduga tutvustanud aiandusalast kirjandust – subjektiivselt ja blogivormis. Need ajad, kui raamatukoguhoidja istus leti taga ja luges raamatut, on juba ammu möödanik. Nüüd oleme pigem need, kes tööd koju kaasa võtavad. Aiaraamatute blogi sai alguse ühest näituse ülevaatusest ja toona olin ma veel üsna algaja aednik. Kes blogi on jälginud, on loodetavasti märganud teatud arengut.

Olen tihti mõelnud sellelegi, kuivõrd lihtsam oleks raamatututvustusi teha suuliselt või vestluse vormis. Oleks ju väga huvitav kuulda meie tuntud aednike raamatusoovitusi, kuigi ma mõistan, et Eesti on väike ja konkurentsitingimustes pole kerge oma eelistusi välja tuua. Sestap ma väga ei muretsegi, mina ei konkureeri ei aednike ega blogijatega, see on lihtsalt minu töö üks väike, aga huvitav osa. Teisisõnu – raamatukogutöö eeldab ka eneseväljendusoskust ja meil on siin oi-kui-palju varandust.

Loomulikult on selle viie aasta jooksul tekkinud omad lemmikud. Edetabeliks seda nimetada ei saa, sest neid järjestada oleks üsna keeruline. Ülevaatest jätsin välja tarbeaianduse ja aia rajamise käsiraamatud – need moodustaksid juba omaette teema.

Üldharivate lemmikute hulka kuulub viimati eesti keeles ilmunud Geoff Hodge «Botaanika aednikele. Aianduse kunst ja teadus, üle 3000 botaanikamõiste». Raamat on kaunilt kujundatud ja sisukas, ent vormi või pigem kirjafondi suuruse üle tahaks küll nuriseda. Käsi kobab prillide järele. «Taimede talveuni. Eesti aednike praktilised näpunäited» on tänagi väga aktuaalne ja hariv lugemine ning kohe-kohe tõusevad oluliseks teemaks Katrin Uverskaja «Talikülv. Hobiaedniku eksperimendid» ja Riho Terase «Seemnest suureks». Kui jõuate pühade ajal need neli raamatut läbi töötada, tuleb teie kevad seekord teisiti, seda võin küll lubada.

Taimevalik aeda

Penti Alanko, «Püsililled», Tallinn, 2009. Soome aiakirjanduse klassika. Taimekirjeldused on esitatud perekondade kaupa ning iga taimeperekonna puhul näitab autor nende sobivust teiste püsikutega. Eraldi peatükis kirjutatakse dekoratiivsetest kõrrelistest ja sõnajalgadest. Leiame ülevaate ka Soome iluaianduse ajaloost. Üks mahukamaid eesti keeles ilmunud püsililleraamatuid. Soome keelest on teose tõlkinud Anne Tihaste ja Anu-Kristin Tara.

«Iluaianduse käsiraamat», Tallinn, 2012. Tegemist on juba neljanda ja täiendatud trükiga, ainuüksi see asjaolu viitab nõudlusele. Mati Laane koostatud põhjalik käsiraamat on kokku pandud Eesti nimekamate aednike koostööna ning sobib nii aia rajamise kui kujundamise käsiraamatuks. Käsitletud on nii püsililli kui ka puittaimi. Lisaks erinevatele registritele on lisatud kasutatud ja soovitatava kirjanduse nimestik.

Püsilillede uute sortide kohta saab lugeda saksa keelest tõlgitud Andrea Barlage ja Frank M. von Bergeri raamatust «Suur püsikuraamat. 1800 püsilille, ilukõrrelist ja sõnajalga» (2012). Taimekirjeldused on esitatud lühidalt liikide kaupa. Raamatu pluss on lisaks liikidele ka sortide tutvustus. Kahjuks ei ole ära toodud kliimatsooni numbreid.

Neil aednikel, kes on saanud «vana aia» uuteks omanikeks ja tahaksid jätkata meie vanaemade traditsioone, tasuks kindlasti läbi lugeda Reet Palusalu 2011. aastal ilmunud raamat «Taluaia taimed».

Peale eestikeelsete väljaannete kasutan oma aeda taimi valides Briti Kuningliku Aiandusseltsi (RHS) välja antud entsüklopeediat «RHS Encyclopedia of Perennials», London, 2011.

Tegemist on mahuka teatmeteosega: üle 5000 taime ligikaudu 100 perekonnast, 1400 fotot  500 leheküljel. Raamatust on välja jäetud sibullilled, lühiajalised püsikud (kaheaastased taimed), veetaimed, õitsvad põõsad. Entsüklopeedia keskendub külmakindlatele püsililledele Suur-

britannias. Eesti lugeja peaks antud asjaolu silmas pidama, sest meie ilmastikuolud on mõnevõrra erinevad. Kuna iga taime puhul on ära nimetet ka kliimatsooni number, siis ei peaks see väga keeruline olema. Erilist tähelepanu pööratakse neljale grupile, mis on viimasel ajal aednikes suurt huvi tekitanud: perekond «Arum», perekond «Dryopteris», lisaks veel looduses kasvavad käpalised ning kõrrelised. Kasutatud on «aednikumärkmeid», kuhu on kirjutatud taime ajaloost või uute kultivaaride saamise lugu.

Väiksem versioon kõnealusest teatmeteosest on «RHS Encyclopedia of Planting Combinations», mis on üsna inspireeriva fotomaterjaliga erinevatest taimekombinatsioonidest ja muidugi taimekirjeldustest. Peatoimetajaks ehk koostajaks on Graham Rice. Eesti keelde on tõlgitud tema raamat «Segaaed: puu- ja köögiviljad, maitse- ja ilutaimed ühes aias», Tallinn, 2006.

Sibullillede huvilistele on ilmunud Sulev Savisaarelt kaks raamatut: «Eesti sibullillede entsüklopeedia», 2004 ja «100 sibullille», 2007. Teemasse süveneda soovija võib juurde lugeda tuntud Läti lillearetaja Janis Ruksansi 2011. aastal ilmunud teost «Crocuses: A Complete Guide to the Genus».

Kahjuks on eesti keeles väga lünklik alpitaimede valdkond. Sõprade abiga on minu viimaste nädalate lugemisvarasse jõudnud kaks inglisekeelset väljaannet: Baldassare Mineo «Rock Garden Plants. A color encyclopedia», Timber Press, 1999 ja Jim Jermyn «Alpine Plants of Europe a Gardener’s Guide», Timber Press, 2005. Jim Jermyni raamat kirjutab alpitaimedest nende looduslikus keskkonnas ning on äärmiselt huvitav lektüür alpitaimede kasvatajale.

Puittaimeraamatute osas valik aasta-aastalt paraneb. Lisaks klassikale – Elmar Laasi «Okaspuud», 2004 – on viimastel aastatel ilmunud Urmas Rohu sulest kolm väikest teatmeraamatut: «90 kodumaist puittaime» (2011), «90 tähtsamat okaspuud» (2013), «90 tavalisemat võõrpuittaime» (2012). Kõik kolm annavad lühiülevaate liikidest ja sortidest.

Rein Sander on kirjutanud mitmeid raamatuid. Minu lemmikute hulka kuuluvad kindlasti «101 Eesti puud ja põõsast», 2011. aastast ning sel aastal ilmunud «Koduaia ilupuud ja -põõsad». Puittaimedest on ajakirjanduses ilmunud põhjalikke ülevaateid Andres Vaasalt ja ma ei jäta kunagi lugemata Tapio Varese kirjutisi. Loeb pühendumus ja kogemus.

Lõpetuseks kahest ingliskeelsest väljaandest.

Adrian Bloom, «Garderning with Conifers», 2010. See raamat väärib esile tõstmist, kuna on üks väheseid väljaandeid, mis räägib aiakujundusest okaspuudega. Rikkalikult illustreeritud, sisaldab ka taimekirjeldusi ja okaspuude hoolduse õpetust. Kes inglise keelt ei valda, võib väljaannet lihtsalt sirvida. Kõigil taimekirjeldustel on olemas ka kliimatsooni number ja märkus selle kohta, kas kirjeldatud sort vajab kaitset kevadise päikesepõletuse eest.

«RHS Entsyclopedia of Conifers», London, 2011, on entsüklopeedia, mis rõõmustaks iga okaspuude vastu süvahuvi tundvat aednikku. Niisuguseid teatmeteoseid antakse välja paar-kolm korda sajandis.

Teos on igas mõttes kaalukas. Kahes köites on kirjeldatud 615 okaspuuliiki üle maailma, nende alamliike ja üle 8000 sordi. Iga puittaime perekonna kohta on kirjutatud üldiseloomustus, vormide kohta tuuakse lühikirjelduses ära päritolu, oodatav kõrgus ja laius kümne aasta pärast, samuti juurdekasvu pikkus aastas. Liigikirjeldused on kontrollitud ja võrreldud Briti Kuningliku Aiandusseltsi okaspuude registriga ja raamatusse on lisatud varem avaldamata andmeid okaspuu varieteetide kohta. Lisaks on iga sordi kohta väga hea fotod.

Meil on tänavu nii pikad jõulud, et aega jätkub nii enese kui teiste jaoks. Raamatukoguhoidjana soovitan enne pühi raamatukogust läbi astuda ja varuda pühadeks üks hea virn raamatuid. Loeb, mida loed.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles