Lugejate lood: läbi raskuste Ameerikasse ehk lennuseiklus, mis ei unune

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: SCANPIX

Reisibüroo Mainedd ja Postimehe tarbijatoimetus ootavad lugusid ebatavalistest lennureisidest.

Meie pere uskumatu lennureis oli peaaegu aasta tagasi, kui me lendasime Ameerikasse. Mina, mees ja kaks väikest last. Tegelikult me lendasime ka. Väikese vahepeatusega.

Nimelt alustasime oma reisi väga külmal jaanuari varahommikul Tallinnast, edasi viis meie tee Londonisse. Seal ootasime oma lendu mitu head tundi. Armas lennujaamatöötaja Vivian küsis, et kas me oleme teadlikud, et meie 11 tundi kestval lennureisil ei ole meie nelja istekohad kõrvuti. Ema ja beebi on eraldi beebialas. Palusime see ümber muuta, sest meie beebi tegelikult oli rohkem ikka sülelaps kui et magab terve öö järjest lennuki voodis. Siis hakkaski kõik pihta. Vivian proovis ja uuris muuta kohti. Temal see ei õnnestunud, ta soovitas, et enne lennukisse minekut see ümber teha. Hästi. Hakkasime varakult pihta, meie passid võeti ja kuskil midagi sahmerdati. Kell oli palju ja teised reisijad olid kõik juba lennukisse lastud. Kuna reaalselt oli lennukis vabu kohti ja mujal maailmas ollakse äärmiselt abivalmid kõiksuguste mugavuste garanteerimisega, siis tegeleti meiega veel. Lennuk ootas, väljasõiduni oli jäänud 20 minutit, siis 10 ja siis 5. Varsti oli aeg üle läinud, aga jah, me saime oma kohad. Lennukisse minek oli piinlik. Kõik need «rõõmsad» näod, mis vaatasid meie poole. Ja kaks väikest last ei ole ka just maailma suurim boonus, et võita kaasreisijate südamed.

Kõik edenes, lapsed magasid, lennukis oli pime ja vaikne, kui järsku pandi tuled põlema ning meie seljataga (istusime viimastes pinkides) hakkas peale hirmus sagimine. Kapten küsis läbi mikrofoni, kas pardal leidub mõni arst. Meie selja taga oli üks vanem proua pikali maas, tal oli tõsine terviserike. Mitu inimest proovisid teda abistada ja turgutada. Kui see oli kestnud juba kaks tundi ning me olime jõudnud lähima maandumispaigani, siis võeti vastu otsus, kus teatati, et on vaja teha hädamaandumine ja proua haiglasse toimetada. Ühesõnaga- me läksime Edmontoni. Kanadasse. Mis see väike suts siis ära ei ole. Jumal tänatud, et proua sai arstide hoole alla ja loodan, et temaga on kõik korras. Meie aga ootasime lennukis, sest insenerid peavad üle vaatama iga maandunud lennuki. Muidugi sellel kompaniil ei olnud seal üldse maandumisluba ega oma insenere ja siis me ootasime veel ja veel. Lõpuks vaatasid ühed tehnikud lennuki üle ja teatasid, et sellel on mingi rike. Ootasime edasi ja lootsime, et saame peagi edasi minna. Muidugi mitte rikkis lennukiga. Aga tunni möödudes kui oli helistatud Londonisse lennufirma tehnikutele, siis anti luba lendamiseks. Südames ei olnud just maailma parim tunne, et keegi kuskil kaugel tunnistab lennuki ikkagi kõlblikuks.... Nii me siis istusime varbad krampis ja lootsime, et kõik läheb hästi.

Läkski. Jõudsime ilusti kohale, aga siis tekkisid uued probleemid. Nimelt oli mu mees võetud maha lendajate nimekirjast ja üritatud- just üritatud- meie kõrvale istuma lisada, aga see polnud õnnestunud. Mis tähendas seda, et ta oli lennukisse tulnud ju ei tea kust? Äkki siis Edmontonist?

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles