Lugejate lood: pommipaanika Pariisis ehk lennuseiklus, mis ei unune
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Reisibüroo Mainedd ja Postimehe tarbijatoimetus ootavad lugusid ebatavalistest lennureisidest.
Oli aasta 2004 suvi ja mingil kummalisel kombel olin sattunud Euroopa Vabatahtlikku Teenistusse (EVS). Olin tulemas tagasi Prantsusmaalt, kus laager Cantali maakonnas Chaliersi nimelises kohakeses aset leidis. Sinna ja tagasi oli vaja minna lennukiga. Kõigepealt Tallinnast Pariisi (Charles de Gaulle) ja sealt kohaliku lennuga edasi Clermont-Ferrandi nimelisse väikesesse lennujaama, kust edasi viis auto. Minu jaoks oli see sõit esimene üksi tehtud reis. Siiani olin käinud ikka mingi grupiga või koos teistega, aga sellel korral pani Eesti-poolne laagri korraldaja mulle piletid pihku ning tuli ise minna.
Kuna ma olin varem juba mõne lennureisi teinud, oli Tallinnast minek tavaline. Hämmastus saabus aga Pariisis, kus meie edasine lend, mis pidi aega võtma umbes poolteist tundi, seisis ca 40 minutit ning ootas luba õhku tõusmiseks. Oli päris huvitav kogemus vaadata erineva suuruse ja logodega lennukeid üksteise järel rajale ruleerimas ning tõusmas, kusjuures esimene lennuk polnud veel õhku saanud, kui juba uus tagant tuli.
Clermont-Ferrandi jõudsin kenasti, aga kuna mu prantsuse keel on siiani olematu, tekkis väike ärevus peale seda, kui mulle jõudis kohale, et vastutulijat ei ole ning turvamees palus mind terminalist väljuda, et ta saaks selle lukku panna. Ootasin üsna pikalt, kuniks mu juurde marsiti ja kättpidi autosse tassiti. Sellised seiklused siis minnes.
Tagasi tulles aga tekkis Pariisis paaritunnine vahe. Ma ei viitsinud mööda poode ukerdada, vaid otsisin oma värava üles ja hakkasin peale laskmist ootama. Kui väravad lahti tehti, astusin esimesena bussi, mis mind lennuki juurde sõidutas, istusin sisse ja hakkasin oma kotti ära panema, et kojusõiduks valmistuda. Ühel hetkel panen tähele, et lennuk viibib väljalennuga 10 minutit, 15 minutit. Edasi tuleb kapteni teade selle kohta, et selles lennujaama osas, kust rahvast lennuki peale pannakse, on leitud kahtlane kott ning ruumid tehti rahvast tühjaks. Kuna buss lennujaamast inimesi lennuki peale ei too, peab lennuk siiski õhku tõusma, sest vaja on Tallinna jõuda. Kui keegi maha jääb, siis ärgu omaksed muretsegu, lennufirma tegeleb nendega. Teine bussitäis rahvast sellele lennukile ei saanudki, lennuk tõusis pea tund aega hiljem, kui algselt välja kuulutatud oli. Kuna mul rohkem tuttavaid lennukil polnud, ei tea ma, mis seiklused neid inimesi veel ootasid, aga mina sain kenasti koju.