Elamus nii näituse kui ka filmina

Kadri Veermäe
, välisuudiste toimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Fotograaf Thomas jäädvustab filmis modell Veruschkat ja ei karjugi väga ta peale.
Fotograaf Thomas jäädvustab filmis modell Veruschkat ja ei karjugi väga ta peale. Foto: Tazio Secchiaroli

Cool’e filme on maailmas tehtud palju, kuid üks cool’imaid nende seas on itaalia režissööri Michelangelo Antonioni 1966. aasta film «Blow-up» – kiiresti kultusfilmi staatusesse jõudnud linateos, mis kuulub tollesse kaanonisse tänini.

Põhjuseks pole üksnes 1960. aastate «swinging Londoni» kujutamine kogu värvigammas – kaunid riided ja moefotograafia, noorteprotestid ja sotsiaalne realism pluss palju sihitut hedonismi (kontserdid, orgia, narkootikumid) –, vaid ka aegumatud teemad inimtaju seosest tegelikkusega ja loomest kui sellisest. Lühidalt sisust: moefotograaf Thomas (David Hamilton) üritab välja selgitada, kas ta on fotoaparaadiga pargis ringi kooserdades ja pildistades kogemata jäädvustanud mõrva.

Film on visuaalselt paeluv ja seetõttu pole ime, et äsja Berliini galeriis C/O Berlin avatud näitus «Blow-up. Antonioni filmiklassika ja fotograafia» on seda samuti. Üldse soovitaks kõigil Berliini minejatel ja vähegi kunstihuviga inimestel galeriist läbi minna, sest nende väljapanekud on olnud eranditult väga kõrge tasemega ning kontseptuaalselt huvitavad.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles