Mida see meie filmiklassika ütlebki, et ära sina oma elu ise keeruliseks ela... Köök-kelder-köök on endiselt päevakorral, aga ajast jääb puudu. Pole ka midagi imestada, kui käia nii palju seenel, siis lähebki suurem aur seente puhastamisele (põhiline ajakulu), marineerimisele ja soolamisele. Lugesin Maalehest ilmatarkade sügisennustusi ja tundus, et pikka pidu seenemetsas pole. Eks siis kodu ootab kuni külmad tulevad.
Minu nädalavahetus - seened-kartulid. Laupäeval metsas, pühapäeval kartulivõtu talgutel. Aeda vaatasin kaugelt, mõned väikesed üllatused ikka ka. Teised õied. Üksikud viljad.
Varjupeenra peremees, vana õunapuu, kannab tänavu vähe. Tasakaaluks kasvatab õunad suureks ja läbipaistvaks.
Maasikatoru on andnud kaks maasikat, taimed alles õitsevad. Punane maasikas septembris on ikka veider vaatepilt.
Läinudreedese ilma taustal tundub ketserlik talvekütet maha matta, aga seda ma tegin, mõõdukas koguses muidugi.
Peenra ääri olen hoidnud lihtsatena, nende ja murukamara vahele jääb labidaga kaevatud piir, et saaks rahuga muru niita. Nagu ma olen tähele pannud, on ääred just need kohad, mille abil peenar märkamatult laieneb. Tänavu tekkis vajadus üleüldise tuunimise taustal õunapuualusele peenrale piirid panna. Valisingi mõned lepahalud ja koorisin need ära ja värvisin vana mootoriõliga, et elukad kohe sisse ei koliks. Lepakoored said põõsaste alla multšiks. Nüüd tuleb need ilmselt kõrvale tõmmata ja naaditõrjet teha, ma polnud ettevalmistustöödega eriti põhjalik.
Selle enelasega aga juhtus nii, et juulis pügasin ma teda armutult ja koledasti, täiesti kogemata, püüdsin enda meelest talle ümarat kuju anda, aga lõpuks olin ta ikka väga koledaks teinud, et lõikasin maani tagasi. See on uskumatu kuidas saab mõnda taime rikkuda. Tänu soojale ja kastmisele on ta kuu ajaga suutnud end uuesti luua ja mina lubasin, et ei püga enam nii hooletult.
Peenraääreks sai siis halud seatud nii, nagu kuuendal ja seitsmendal pildil näha.
Pisut koomiline selle puumajanduse juures oli see, et ma mõlgutasin juba kevadel selliseid ääre-plaane ja lepad tellisime palkidena. Selle asemel, et tõsta kõrvale 2-3 lepapuud, lasin naabrimehel kõik kenasti tükkideks saagida ja siis hakkasin juppidega äärt tegema. Aga pika puu koorimine oleks ka vaevarikas olnud. Jupid on ühele naisterahvale aias toimetamiseks ikka kohasemad. Siit edasi tuleb järg või vahelepõige maasikatoru postitusele.
Aiamööbel koosneb meil siis ühest lauast, pakust ja pakukestest ja kolmest pingist. Mitte ühelgi pingil pole seljatuge, aga see on pisiasi. On veel üks kokkupandav tool, mille minu isa on meisterdanud, aga see vajab parandamist. Naabrimees Paul tegi vana õmblusmasina jalgadele laua peale, kusjuures oksaauk oli mõeldud päikesevarju jaoks. Need jalad on õnneks päris rasked, vähemalt ei puhu tuul lauda ümber. Ühel ilusal päeval tarin need jalad tuppa ja otsin uue lauplaadi. Kui ma hakkan kord kolima on minu kaasavaraks pesunööripostid, lauajalad ja aed.
See tore moodustis laua peal (pilt nr 11) on poes mõeldud lillealuseks, need kausid jms. Kuna meil on lõkkekoht üsna maa sees, siis oleme hädas sellega, et pole grillimisalust millelegi panna. See on siis aluseks ja sinna peale saab laduda mida vaja.
Sellest viimasest puhkusenädalast jäi tegusam tunne kui tervest suvest kokku, mis on ka mõistetav, suur kuumus sai otsa ja lasi aias ja kodus rahulikumalt toimetada. Õu saab üha enam korda, vaatad seda ja oled tehtuga rahul. See on sinu kodu.
Kiskjasiili aed asub siin.