Verekeskuse vereloovutuse nõuetes on kirjas, et mees, kes on olnud seksuaalvahekorras teise mehega, ei sobi doonoriks.
Miks omavahel seksivad mehed ei või verd loovutada?
15. september 2010, 11:16
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Mis puudutab meestevahelist seksuaalvahekorda, siis selle muudab anatoomilistel põhjustel ja vere kaudu levivate haigustekitajate tõttu nakkusohtlikuks anaalseks. Seetõttu kuuluvad mehed, kes on olnud vahekorras teise mehega, riskirühma, kelle hulgas verega edasikanduvate nakkuste esinemine on mitu korda kõrgem kui muu elanikkonna hulgas,» selgitas Põhja-Eesti Regionaalhaigla verekeskuse kommunikatsioonispetsialist Eva Maimre.
Maimre lisas, et vastavaid uuringuid Eestis tehtud ei ole, ent näiteks Prantsusmaal näitas kõige värskem uuring, et HIV esinemine homoseksuaalsete meeste hulgas on 200 korda kõrgem võrreldes muu elanikkonnaga. Anaalseksi harrastavad naised aga ei kujuta tema sõnul endast ohtu, kuna heteroseksuaalsed inimesed (va rohkelt juhusuhteid omavad, seks raha või uimastite eest) ei kuulu seksuaalsesse riskirühma.
«Meie verekeskuses küsitakse naisdoonorilt aga siiski vajaliku info saamiseks seda, kas mehel, kellega tal on või on olnud seksuaalsuhted, on talle teadaolevalt olnud seksuaalsuhted teise mehega. Selle abil saab verekeskuse arst teha kindlaks, kas antud naisdoonori puhul on ohtu, et ta oma seksuaalpartneri tõttu võib kuuluda riskirühma,» lisas Maimre. Seksuaalse riskikäitumisega inimeste gruppi kuuluvad ka kõik mehed ja naised, kellel on rohkearvuliselt seksuaalpartnereid.
«Kuna Eesti on endiselt Euroopas HIV levikus esireas – Tervise Arengu Instituudi andmetel registreeritakse Eestis jätkuvalt kõige suurem arv uusi nakkusjuhte miljoni elaniku kohta aastas – siis võtame eeskujuks teiste riikide uuringud,» rääkis verekeskuse spetsialist.
«Meile teadaolevalt on antud hetkel Rootsi ainus riik Euroopas, kus muudeti seksuaalse riskikäitumisega isikutele vereloovutuse keeld alalisest ajutiseks. See tähendab, et Rootsis võib inimene verd loovutada kuus kuud pärast riskantset seksuaalvahekorda,» lisas ta.
Teised Euroopa riigid on Maimre sõnul jäänud alalise keelu juurde, kuna ei ole mingeid tõendeid, et keelu kaotamisega risk vere ohutusele ei tõuse: «Vastupidi, näiteks Suurbritannias tehtud uuring näitab, et kui lubada doonoriks mehi, kellel on seksuaalsuhted meestega, siis vähendab see vere ohutust oluliselt st risk suureneb viiekordselt leida HI-viirus vereülekanneteks mineva vere hulgas.»
«Niisamuti on otsustatud ka näiteks Ameerika Ühendriikides, et alalist keeldu ei muudeta, kuna hinnati, et see tõstaks oluliselt HIV positiivsete doonorite arvu, vähemasti seni, kuni ei ole adekvaatseid uuringuid, mis tõestaksid vastupidist ning nende puudumisel vere ohutusega ei riskita,» lisas ta.
Tema sõnul pole vereloovutuse ohutuse seisukohalt oluline inimese seksuaalne orientatsioon, vaid tema seksuaalne (riski)käitumine: «Meie eesmärgiks pole kellegi õigusi piirata, vaid vereteenistuste kõige esimeseks prioriteediks on vere ohutus ning patsiendi tervise ja elu kaitsmine.»