Missugune peaks olema korralik kortermaja kelder?

Estoniast saadud kabinetimööbel ootab oma järge keldris. Foto: Dmitri Kotjuh / Järva Teataja

Ajakiri Elamu vaatleb arhitektuuribüroo MOI arhitekti Margus Pautiga, kes planeerinud kortermaju Soomes, missugune peaks olema kortermaja panipaik.

«Asjakohane panipaik ja asjade hoiukoht peaks majas korteriomanikele kindlasti leiduma, kuna iseäranis uuselamute korterid muutuvad järjest kompaktsemaks ning asjade hoiustamiseks ruumi napib,» rääkis Paut.

 Soome kortermajades on tema sõnul selleks otsetarbeks korteriomanikele ette nähtud erineva suurusega boksid enamasti hoone esimesel või keldrikorrusel – vastavalt korteri suurusele 2-4m2. Lisaks sellele on eraldi ruum ette nähtud jalgratastele, spordivahenditele ning ka lastevankritele. «Kindlasti peaks panipaigas olema korralik lukustus ja valgustus, põrand on harilikult raudbetoonist, boksid üksteisest traatvõrguga eraldatud. Kindlasti peab panipaik olema tulekindel, omaette tuletõkkesektsioon.»

Erineva funktsiooniga ruumide paigutus on arhitekti sõnul põhjanaabrite juures läbimõeldud: korteriomanike asjadele mõeldud panipaik peab kindlasti olema köetav, asuma trepi või lifti lähedal, et poleks tarvis kaugelt asju tassida. Lastevankritele mõeldud ruum peaks asuma sissepääsu lähedal ning jalgrattaruumi pääsema otse hoovist või tänavalt. 

Jalgrattaruumides tõstetakse kaherattalised seintele konksude otsa, et need vähem ruumi võtaks. Arvestatakse nii, et vähemalt pooled jalgratastest võiks mahtuda majja sisse ning ülejäänud soovitavalt lukustatavasse varjualusesse.  Reeglina arvestatakse 1,5-3 jalgratast korteri kohta.

Korteriühistu juht Anvar Kima rääkis ajakirjale, et on igati arhitekti mõtetega nõus. «Samuti võiks toimida ka vanades majades, kui ruumi vähegi on.  Paraku on tüüpilistes paneelelamutes tavaliselt üsna keeruline keldrisse pääseda, kuid kindlasti on seal vaba ruumi, kuhu näiteks jalgratastele panipaik teha,» arvas ima.

«Samas on meie inimestele see mõte võõras ja rattaid ei juleta ühisesse, kõigile ligipääsetavasse ruumi jätta,» nentis ta. 

«Vanades majades mureks on see, et bokse läbivad sageli erinevad torud. Kui sulgventiilid annab renoveerimise käigus veel vahekäikudesse tuua, siis kanalisatsioonipüstiku teenindamiseks peab sellele ligi pääsema. Ideaalis peaks tagatama ligipääs torustikule, seega keldriboksi nendes kohtades olema ei peaks, kuid sageli pole see ruumipuudusel lihtsalt õimalik. Täielik keldrite ümberkorraldamine on samas üsna mahukas töö ja otsest kasu see ei too, seega ei soovitaks ma sinna vahendeid panustada,» leidis Kima.

Kuid on veel midagi, mille poolest põhjanaabrite korrusmajade keldrid meie omadest erinevad. «Eestlastele tuleb võibolla üllatusena, et Soomes on kohustuslik projekteerida majja ka pommivarjend vajaliku paksusega seinte ja ustega. Rahuajal kasutatakse neidki panipaikadena, kuid kehtib nõue, et paar päevaga peab olema võimalik see vajadusel tühjaks teha,» rääkis Paut.

Ohtlik kelder

Korteriühistud on mõnelgi juhul olnud sunnitud pistma rinda olukorraga, kus majad suletud keldrisse olid peidetud teisi ühistuliikmeid ohustavad kemikaalid. «Mullu juhtus Tallinnas selline lugu, et talgute käigus korrusmaja keldrit koristada soovinud talgulised avastasid sealt suure koguse kemikaale. Anumates kemikaalid viidi majaesisele trepile ja kutsuti ka päästeamet,» rääkis Eesti Korteriühistute Liidu juhatuse liige ja õigusosakonna juhataja Urmas Mardi. Kemikaalid koguti tema sõnul autosse ja viid päästeameti viidatud kogumiskohta, sest tavajäätmete hulka neid panna mingil juhul ei tohi.

«Kemikaalide utiliseerimise eest tuli tasuda üsnagi soolane arve,» vahendas Mardi, kes tuletas meelde, et kemikaaliseaduse (KemS) § 16 lg 1 sätestab, et kui füüsiline isik ei ole registreeritud äriregistrisse ettevõtjana, tohib ta omandada ja hoida vaid jaemüügis olevaid kemikaale. KemS § 17 lg 2 kohaselt peab kemikaali käitleja järgima kemikaali käitlemise kohta kehtestatud ohutusnõudeid. Ettevõtja on kohustatud looma ettevõttes tingimused ohutusnõuete järgimiseks.

KemS § 11 lõike 2 punkti 2 alusel kehtestatud määruse nr 106  § 5 sätestab nõuded kemikaalide hoiukohale. «Muuhulgas peab hoiukoht tagama kemikaalide  hoidmise viisil, mis ei kahjusta inimest, keskkonda ja vara. Samuti peab hoiukoht olema varustatud selgelt nähtavate ning ohu liigist teavitavate hoiatussiltide või -tahvlitega,» vahendas Mardi.

«Korteriomaniku kohustusi käsitledes on Riigikohus  rõhutanud, et kaasomanik on kohustatud nii kaasomandi osa kui ka korteriomandi reaalosa kasutama nii, et see oleks kooskõlas seadustega, korteriomanike otsustega ega kahjustaks teiste omanike õigusi (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-90-13, p 14),» toonitas Mardi.

«Korteriomaniku kohustus kasutada kaasomandi osa kookõlas seadustega hõlmab endas kohustust arvestada kaasomandi kasutamisel  kemikaaliseaduses, rahvatervise seaduses, korteriomandiseaduses jt seadustes sätestatud nõudeid," rääkis ta. «Viidatud seadustega ei ole kooskõlas  kemikaalainete käitlemine (nt kemikaali valmistamine, töötlemine, pakendamine, hoidmine vms) korterelamu keldriboksis.  Kemikaalide käitlemine sh hoiustamine saab toimuda selleks ettenähtud tingimustel ja ohutusnõuetele vastavas ruumis. Korterelamu keldriruum kemikaalide käitlemiskohaks ei ole.»

'