Kuidas tõrjuda sügisel tuppa tikkuvaid närilisi?
23. september 2010, 08:45
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Sügise saabudes õuest tagasi majja tulevate näriliste tõrjel on kõige tähtsam regulaarsus ning asjaolu, et mürki tuleb panna väikeste koguste kaupa ning endast ei tohi ebameeldivat lõhna jätta.
Kahjuritõrjefirma PestControl tegevjuhi Meelis Lepa sõnul on vale arusaam, et kui üks kord mürki panna, on närilised majast eluks ajaks kadunud.
«Mürki tuleb panna neli korda aastas. See on ikkagi hooldus, nagu muru vajab suve jooksul niitmist, samuti vajab näriline tõrjumist,» ütles ta.
Mürgile palju alternatiivseid võimalusi Lepa sõnul pole. «Kassi püüdmisvõime on limiteeritud. Kui tal ikka kõht on täis, siis rohkem ta ei püüa,» rääkis ta. «Mürk on kogu aeg laskevalmis. Lõksudega püüdes saab aga vähem kätte, kui uusi närilisi peale tuleb.»
Näiteks emane koduhiir võib aasta jooksul ilmale tuua 5–10 pesakonda, keskmiselt 6–8 hiirt korraga.
Kui esimese või teise korruse köögi nurgas näha ühte hiirt, on tegelikult probleem hoopis keldris – seal võib närilisi olla kümme kuni sada korda rohkem, mistõttu tuleks ka mürgi panemist alustada keldrist.
«Vanasti oli küll, et näriline sööb mürgi ära, sureb põranda all ning hakkab haisema. Nüüd on juba neljanda põlve preparaadid, mis takistavad vere hüübimist, koed kärbuvad ja ta kuivab ära. Ja kui ta nüüd juhtubki sinna jääma, siis ta haisema ei hakka,» selgitas kahjuritõrjespetsialist.
Lepa sõnul on närilised tegelikult väga targad ja tundliku haistmismeelega. Näiteks inimese lõhn on neile äärmiselt ebameeldiv ja palja käega pandud mürki ei pruugitagi süüa.
Mürki põlgavatele hiirtele on olemas spetsiaalne pulber, mis on sisuliselt nagu mürk ja mida lastakse pulbripüssiga hiirte käimisrajale.
«Kui ta preparaadist üle kõnnib, jääb see karvkattesse kinni. Hiired on väga puhtad loomad ning ennast pestes imendub mürk organismi,» kirjeldas ta.
Vanade hiirepüüdmismeetodite, näiteks veinikorgi praadimise ja siis närilistele söötmise kohta ütles Lepp, et need küll töötavad, ent mitte kuigi tõhusalt.
«Ta sööb küll seda korki, aga nad on arukad – see tekitab vaegusi, valusid ja ta annab selle signaali edasi järgmistele. Nad jätavad meelde ja uus põlvkond enam ei puutu,» rääkis kahjuritõrjespetsialist.
«Isegi meie mürgiga on niimoodi, et kui töötaja teeb enne objektile minekut näiteks suitsu ja paneb pärast seda preparaadi välja, siis närilised ei söö, sest tubaka lõhn on juures. Ja kui mürki panna ilma kummikindata, ei pruugi nad seda samuti süüa,» lisas ta.
Lepp selgitas, et mürki peab panema mitmesse kohta ja korraga vähe, sest muidu kannavad esimesed närilised kogu mürgi teiste eest peitu oma pessa tagavaraks ning surevad siis ise ära.
Ideaalis võiks mürk väljas olla 10–12 nädalat. Pärast seda hakkavad toimeained lahtuma, ja kui selle aja möödudes pole mürki ära söödud, tuleks see välja vahetada.