Müüdimurdjad Halika õunatalust

Tiina Kolk
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Meelõhnaline: õunahoidlas hõljuvad imelised aroomid.
Meelõhnaline: õunahoidlas hõljuvad imelised aroomid. Foto: Liis Treimann

«Õunapuud on loodud õitsema ja saaki kandma,» nendivad Kalmer ja Ille Kasvand, kelle viljapuuaiad Räpina lähistel on igal aastal õunte raskuse all lookas.

Kõik, kes sattusid tänavu hilissuvel-varasügisel Halika talu Kuuksi aeda, võisid oma silmaga veenduda, et tegu on müüdimurdjatega. Puud olid – ja sorditi on veel praegugi – vilju täis, nii et käibetõde, et Eestimaa õunaaiad uputavad üle aasta, nende puhul ei kehti.

«Pühendunud õunakasvataja peab suutma igal suvel puu külge õunu võluda,» leiab diplomeeritud puuviljakasvataja Ille Kasvand. «Oma raja tallamise algus võib olla raske, aga isegi kui komistad ja kukud, pead edasi rühkima. Pärast esimesi õnnestumisi hakkad aednikutööd nautima!»

Kui Ille Kasvand Räpina aianduskooli lõpetas, sidus ta vaimusilmas oma tuleviku lilledega ega uskunud, et hakkab kunagi tööle õpitud erialal. Vahepeal oli naine kaua aega lastega kodus.

Nüüd on kolm poega juba täismehed – Alari läks pärast sõjaväge ja ülikooli astumist Austraaliat avastama, Lauri tudeerib Tartu Ülikoolis keemiat ja pesamuna Henri käib Miina Härma gümnaasiumis.

Aga siis, kui mehhanisaatorist-metsaveoautojuhist abikaasa Kalmer 1990ndate keskel töötuks jäi, hakkasid Kasvandid nuputama, mismoodi perele leiba teenida. Viisteist aastat kasvatasid nad maasikaid, aga nüüd on pere sellest loobunud ja viimase põllugi üles kündnud.

Halika talu nimi on, muide, moodustatud pereliikmete eesnimede esitähtedest – Henri, Alari, Lauri, Ille, Kalmer. «Talu ristimise ajal, kui põnnid olid väiksed, jätsime A-tähe tütrele varuks,» selgitab Ille.

Uues kuues õunapuud
Kord Poola maasikaistandusi uudistamas käies jäi neile silma uhke ja hoopis teistmoodi puu(võra)dega õunaaed. Kuna Kasvanditelgi oli suur hulk õunapuuistikuid olemas, said nad nähtust innustust õuntega tegelema hakata. Pealegi möödusid nad oma maasikapõllule sõites iga kord võssa kasvamise ohus endisest Räpina aianduskooli õunaaiast, mille omanik oli nõus nendega rendilepingu sõlmima.

Paljud sõbrad-tuttavad küsisid, kas see on ikka arukas idee, kui kõikides aedades on puualused täis mädanevaid õunu. Öeldi, et Tallinna keskturul maksab õunakilo kolm krooni, ja see tähendab ju tühja tööd! «Aga meie otsustasime teha kvaliteetset tööd ning pakkuda ainult maitsvat ja ahvatlevat õuna,» meenutab Kalmer Kasvand.

Abikaasad on käisid silmaringi laiendamas Euroopa aedades ja avastasid õunapuude tüvekeskse lõikusstiili, mille pereisa kiiresti omaks võttis.
Halika talu õunaaiad näevad välja hoopis teistmoodi, kui siinmail tavaks, annavad rikkaliku saagi ja õunu on mugav koristada.

«Algul ahhetasin ja ohhetasin, et kas me niiviisi hakkamegi lõikama – mulle oli koolis hoopis teistmoodi õpetatud,» räägib naine, kes nüüdseks uuendused ammu omaks võtnud.

Halika õunatalu Kuuksi aias, mis rajati 1980ndail Räpina aianduskooli õppejõu Jaan Kivistiku juhendamisel, kasvatavad Kasvandid Eesti sorte. Seitsmel hektaril viljub ligi 3000 puud:   ‘Valge klaarõun’, ‘Krügeri tuviõun’, ‘Krameri tuviõun’, ‘Sügisjoonik’, ‘Kuldrenett’, ‘Tiina’, ‘Sügisdessert’, ‘Antonovka’, ‘Tellissaare’, ‘Talvenauding’ jt.

Tulus  tulevik
Talul on ka nn kollektsiooniaed, mille kavandatud 12-hektarilisest alast on praegu hõlvatud kaks kolmandikku. Tuleval kevadel istutavad Kasvandid sinna veel 4000 õunapuud.

Uues aias (mis on rajatud mehe esivanemate maale, kus kunagisest talukohast on alles vaid vana kaev) tõstavad sirgetes ridades oma latvu noored õunapuud, millest paljud annavad juba saakigi. Näiteks mullu kevadel aeda istutatud ‘Kuldrenettidelt’ korjati möödunud nädalal esimesed viljad.
Uues aias testitakse paljude sortide tootlikkust. Aeg näitab, kuidas õigustavad end ‘Veteran’, ‘Reno 2’, ‘Ligol’, ‘Lobo’, ‘Antel’, ‘Cortland’ jmt ja kuidas rahvas need omaks võtab.

Ille Kasvandi jutu järgi on abikaasal kõik suured ettevõtmised pisiasjadeni läbi mõeldud ja tööd-tegemised kümne aasta peale paika pandud. Kõigepealt valmistati ette pinnas, kaevati tiik ja paigaldati niisutussüsteem, sellele järgnes õunahoidla ehitamine. Nüüd proovitakse-katsetatakse, millised sordid on kõige maitsvamad ja parema säilivusega.

Vanemate kõrval on kõigis talutöödes osalenud pojad. Nad on õunapuid pookinud, istutanud ja lõiganud, niisutustrasse ja pumpasid  paigaldanud, lõputult kaevanud ja kastnud, poste maasse ramminud, traate tõmmanud ja aiavõrke pannud... lühidalt öeldes teinud kõike, mis vaja. «Sügiseti korjasid nad pimedani aias õunu ja alles siis said koolitükke tegema, ometi õppisid viitele,» kiidab pereisa.

Õunakasvatusest on saanud Kasvandite pere elu ja elustiil. Praegu on õunte korjamise kõrgaeg ja ajastamine, millal üks või teine sort saab korjeküpseks, on kui täppisteadus. Puu alla kukkunud õunu turule ei viida, need lähevad Kadarbiku smuutidesse.

Halika õunatalus korjatakse õunad käsitsi. Iga korjaja saab endale kõhukoti – Kasvandid kutsuvad seda kankuks, tuletatuna sõnast «kanister» –, mis mahutab kümmekond kilo. Kuna puud pole kõrged, jääb redelitel turnimine ära ja tänu sellele on töö lausa mõnus.

Täis kankud tühjendatakse puidust konteineritesse, mis veetakse hoidlasse. Õigel temperatuuril säilivad küpsed, mahlased ja maitsvad õunad kevadeni. Siit rändab suurem osa neist Tallinna Nõmme turule letile, kus nädalavahetustel on lausa järjekord.

«Ostja valib silmadega. Meie kaubamärgi Taluõun tunnuslause on «Puhas ja maitsev», ja see iseloomustabki meie õunu kõige paremini. Need on kasvanud  puhtas looduses, hästi talu- ja kodulähedaselt, ja hoitud tingimustes, kus säilib selle õuna hõrk maitse,» räägib Ille Kasvand, kes meelsasti käib ise turul õunu pakkumas ja klientidega suhtlemas.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles