Suvine interaktiivne nuputus: kas sina suudad valesti vastata?
8. juuli 2015, 09:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Inspireerituna New York Times'i ideest, tegi Postimees ka meie lugejatele testi.
Kuidas see töötab?
Me oleme valinud ühe reegli, mis kehtib kindlate kolmest arvust koosnevate kombinatsioonide puhul. Sinu ülesandeks on see reegel ära arvata. Vihjeks nii palju, et see reegel kehtib kombinatsiooni 2, 4, 8 korral.
Vastab reeglile!
Nüüd on sinu kord. Sisesta kolm numbrit, mis sinu arvates võiksid selle reegli alla käia ja meie vastame, kas sul oli õigus või mitte. Sa võid testida nii palju erinevaid arve, kui ise tahad.
Sisesta siia oma arvud:
Kui arvad, et oled piisavalt proovinud või ei tahagi proovida, siis siit näed, mis reegliga tegemist on.
Lihtne reegel
Reegel on tegelikult väga lihtne. Iga number peab olema suurem eelmisest numbrist. Seetõttu on sobivaid kombinatsioone väga palju, näiteks 5, 10, 20 või 17, 100, 845.
Enamus inimesi arvavad aga, et kui palutakse lahendada ülesanne, siis peab see olema keeruline või mingisuguse trikiga. Neil tekivad oma teooriad, millest enam lahti lasta ei taheta.
Lausa 78 protsenti selle mängu mängijatest on enda arvates jõudnud vastuseni ilma, et oleks saanud ühtegi eitavat tulemust. Kõigest üheksal protsendil oli vähemalt kolm ei-d, kuigi siin ei ole mingisugust karistust eksimuse puhul.
Ühtlasi tuleb selle ülesandega väga hästi ka välja inimeste vastumeelsus negatiivse tagasiside suhtes. Seetõttu tihti ei katsetatagi enda teooriaga mittesobivaid kombinatsioone, piirdutakse vaid nendega, mille puhul on vastus kindlasti õige.
See test ei ole niisama lollitamiseks tehtud, vaid näitab, kuidas inimesed mõtlevad üle. Me teeme seda sellepärast, et meie loomuses on vajadus saada küsimustele «õigeid vastuseid». Seda kutsutakse kinnituste otsimiseks (confirmation bias) ehk sooviks pigem pakkuda selliseid lahendusi, millele tuleb jaatav vastus. Seetõttu me isegi ei proovi küsida küsimusi, mille võimalik vastus võib olla ei.
Seda psühholoogilist probleemi võib märgata ka ajaloost. Näiteks ei küsitud majanduskriisi ajal piisavalt, kas midagi võiks valesti olla või valesti minna.
New York Times'i ajakirjanik kirjutab, et «jah»-ini jõudmisest võib palju olulisem olla see, kuidas teha kõike selleks, et jõuda «ei»-ni. Kui sa tahad teooriat testida, ära otsi ainult näiteid, mis seda kinnitavad. Plaani pidades mõtle pigem väga täpselt järgi, mis võimalused on, et miski võib untsu minna.
Yale'i professori kaasabil kirjutatud soovitused lõppevad nii: alusta sellest, et ole valmis kuulma eitavat vastust. Isegi kui sa arvad, et sul on õigus, küsi sellegipoolest ka küsimusi, mis võivad selle kardetud «ei» esile kutsuda.