Kokkutulek seob sugulastega ühte

Sirje Niitra
, toimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Jürgensonide suguvõsa pilt, tehtud mais 2007.
Jürgensonide suguvõsa pilt, tehtud mais 2007. Foto: Erakogu

Suvi on muuhulgas kokkutulekute aeg. Kooli-, klassi- või malevakokkutulekute kõrval kogunevad paljudes Eestimaa nurkades ka suguvõsad, et rääkida möödunust ja vaadata, kuipalju sugulasi vahepeal juurde on  tulnud.

Miks me otsime oma juuri, joonistame sugupuu harusid ja korraldame kokkusaamisi sugulastega, keda õieti ei tunnegi? Küsisime seda folklorist Marju Kõivupuu käest. «Eks kõik see ole seotud meie ajaloo keerdkäikudega, mis on meid poliitilistel ja vähem poliitilistel põhjustel mööda maailma laiali paisanud,» kõneles Kõivupuu. «Vahepeal võiks ju olla mingi ettekääne kokku saada ja katkenud niite taas kokku sõlmida. Eks see ole osa meie identiteedist – saada kokku ja teada, kellega seotud oleme.

Samal põhjusel korraldatakse tema sõnul ka kooli- ja klassi- või ka endiste kolleegide kokkutulekuid. «See on üks viis määrata oma kuuluvust kuhugi ja saada teada, et me pole siin maailmas üksi, vaid meil on palju toredaid kaaslasi,» selgitas ta ning märkis samas, et kõik inimesed ei ole nii aktiivsed suhtlejad ja ei maksaks pahandada nende sugulaste peale, kes kokkutulekutest osa võtta ei soovi.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles