Naissaar pakub nii maasikaid kui ka sõjaajalugu

Uwe Gnadenteich
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Saare kõige pompoossem ehitis on I maailmasõja aegne suurtükipatarei 10a.
Saare kõige pompoossem ehitis on I maailmasõja aegne suurtükipatarei 10a. Foto: Uwe Gnadenteich

Vaid kümmekonna kilomeetri ning tunnise laevasõidu kaugusel Tallinnast asub Naissaar, kus leidub kõike täiusliku puhkuse veetmiseks: matkarajad, Esimesest maailmasõjast pärinevad ehitised, kirik, surnuaed ja seenemetsad.

Naissaarele tasub minna just pikemaks ajaks, sest ühepäevase külastaja peamiseks emotsiooniks jääb enamasti kurb teadmine, et nii palju jäi veel nägemata. Selleks aga, et saarel võimalikult soodsalt puhata, tuleb vanamoodsalt telefonitsi eeltööd teha. Tõsi, internetis võib küll enne nii laevapiletid kui ka ööbimispaiga broneerida, kuid eriti just viimase puhul tasuks telefon haarata ja kõik ise täpselt üle küsida. Silmas tuleks pidada sedagi, et kõva konkurents käib nii saare vahet sõitvate laevafirmade kui ka sealsete majutusasutuste vahel. Kusjuures üks laevafirma teeb koostööd ühe puhkemajaga, teine teisega. Ning võib kergesti juhtuda, et pahaaimamatule turistile edastatakse pehmelt öeldes mitte just päris täpset infot.

Naissaare puhkekeskuse kämpingumajad.
Naissaare puhkekeskuse kämpingumajad. Foto: Uwe Gnadenteich

Nii näiteks võite laeval kuulda, et ainsana pakub parajasti vabu ööbimiskohti üks konkreetne puhkemaja, kuhu sõitva auto peale ollakse valmis teid lahkesti sokutama. Tegelikult on võimalusi alati rohkem ning esimest soovitust ei maksaks kuulda võtta. Ka ei ole kõik hinnad sugugi kivisse raiutud ning need tuleks enne broneeringu tegemist üle küsida. Õnneks on asjad saarel nii kujunenud, et arvestatakse erinevate puhkajate huvidega. See tähendab, et ööbimispaigad, söögikohad ja igasugune seltsielu on koondunud pigem saare lõunarannikule sadama lähedusse, mis jätab kogu ülejäänud saare neile, kes soovivad nautida loodust, vaatamisväärsusi, rahu ja vaikust.

Lõunaküla.
Lõunaküla. Foto: Uwe Gnadenteich

Naissaare looduspargis on maha märgitud kolm matkarada. Kui tahta nendega põhjalikumalt tutvuda, tuleks igaühele pühendada vähemalt terve päev. Kuna tegu on suuruselt Eesti kuuenda saarega, mille pindala on veidi üle 18 ruutkilomeetri, on ka matkarajad vastavalt 10, 11 ja 13 kilomeetri pikkused. Neile, kellele käib selliste distantside kõndimine üle jõu, pakutakse võimalust üürida jalgratas, auto või elektri-maastikukulgur. Viimased on erinevalt oma sisepõlemismootoriga sugulastest meeldivalt vaiksed ning kiirusepiirajate tõttu ka märksa ohutumad. Maastikukulgur peab ilma laadimiseta vastu 50-kilomeetrise sõidu, millega jõuab saarele umbes kaks ringi peale teha. Matkaradu pole aga võimalik sellega otsast lõpuni läbi ristelda, sest mõni rada muutub kohati selliseks, et isegi jalgratast tuleb käekõrval lükata.

Elektri-ATVga saab ilma laadimiseta saarele kaks ringi peale teha.
Elektri-ATVga saab ilma laadimiseta saarele kaks ringi peale teha. Foto: Uwe Gnadenteich

Üleüldse pole saare teedevõrk kõige sõitjasõbralikum, sest saarel tegutsenud sõjavägi kasutas läbi aegade raudteetransporti. Aga kohti, kuhu sõita, siiski jagub. Kõigepealt tuleb muidugi mainida militaarrajatisi Esimese maailmasõja aegsetest merekindluse suurtükipatareidest kuni miinitehase ja raketibaasini välja. Suur osa neist on küll sellised, kuhu soovitaksin minna koos giidiga, sest võimalusi kuskilt alla kukkuda ja sealjuures ka mõni maa seest välja turritav raudora kõhtu kukkuda on ebameeldivalt palju.

Patarei nr 10b juures, kuhu giid meid juhatab, saab uudistada Naissaare suurimat pöörlevat kahurialust. Ekskursioonijuhi sõnul oli kahuritoru 14 meetrit pikk ning kaalus 52 tonni. Kogu patarei oli toonase Euroopa sõjanduse viimane sõna. Tulejuhtimis- ja komandotorni all olid varjendid ning elektrijaam. Üles torni, mis paistab väljast üsna suur ja ruumikas, pääseb tegelikult vaid kitsast treppi mööda, sest mitme meetri paksused betoonseinad täidavad kogu ruumi. Komandotorni ja suurtükkide vahel sai liikuda mööda tunneleid, millest osa on praeguseni säilinud, kuid paraku vett täis.

Tulejuhtimis- ja komandotorn, mille naabruses asus saare suurim pöörlev kahurialus.
Tulejuhtimis- ja komandotorn, mille naabruses asus saare suurim pöörlev kahurialus. Foto: Uwe Gnadenteich

«Aastal 1918 olid sakslased võtnud Tallinna ja oli näha, et järgmisena vallutavad nad Naissaare,» jutustas giid. «Et suurtükid ja kindlustused vaenlase kätte ei sattuks, lasti need õhku. Pauk oli selline, et lööklaine lõi Koplis majadel aknaklaasid eest.»

Paugu võimsusest annavad aimu ka kahurialuse metallkonstruktsiooni säilinud osad, mille tappev jõud on kõveraks väänanud.

Suurtükialus, mille venelased ise õhku lasksid, et see sakslaste kätte ei langeks.
Suurtükialus, mille venelased ise õhku lasksid, et see sakslaste kätte ei langeks. Foto: Uwe Gnadenteich

Patarei 10b on aga vaid üks punkt kümne kilomeetri pikkusel matkarajal, mida nimetataksegi Militaarrajaks või Põhjarajaks. Sellest veidi eemal asub patarei 10a, mis on küll naabrist tunduvalt pompoossem, mida aga päris valmis ehitada ei jõutudki. Küll aga suurendavad pooliku betoonrajatise esteetilist olemust rohekas taimestikukiht ning katustest ja seintest välja turritavad puud.

Saare kõige pompoossem ehitis on I maailmasõja aegse patarei 10 lõunapoolne osa, mille ehitamine jäigi pooleli.
Saare kõige pompoossem ehitis on I maailmasõja aegse patarei 10 lõunapoolne osa, mille ehitamine jäigi pooleli. Foto: Uwe Gnadenteich

Militaarajaloohuvilisele pakuvad Naissaare kindlused suurt avastamisrõõmu ka seetõttu, et neis on säilinud mürsuriiulid, metalluksed ja -laed, mis mandril asuvatest kindlustusrajatistest juba ammu metallikokkuostu rännanud.

Miinide täitmise töökoda saare lõunaosas.
Miinide täitmise töökoda saare lõunaosas. Foto: Erik Prozes

Kogu saare rannik ongi eri aegade suurtükipatareisid täis pikitud, mille hulka kuulub ka 1919. aastal ehitatud Eesti patarei oma üle 300 meetri pikkuste tunnelitega. Piirkonna ilmselt kuulsaimaks vaatamisväärsuseks on lõunaosas asuvad miinitehas ja -laod.

Mainimata ei saa jätta ka kitsarööpmelise raudtee säilinud osi. Esimese asjana rajatigi saarele 34–37 kilomeetri pikkune raudtee. See tähendab, et 18,6-ruutkilomeetrisel saarel oli omal ajal iga ruutkilomeetri kohta umbes kaks kilomeetrit raudteed. Praeguseks on maapind suure osa sellest juba alla neelanud ning hooletu marjuline võib oma varba vastu rohu sisse peitunud relssi valusasti ära lüüa.

Miinitehast ümbritses kaks traataeda, mille vahel seisid vahitornides tunnimehed.
Miinitehast ümbritses kaks traataeda, mille vahel seisid vahitornides tunnimehed. Foto: Uwe Gnadenteich

Peale laiaulatusliku militaarpärandi, mis näeb välja nagu mõne maailmalõpufilmi maastik, pakub Naissaar nii mõndagi ka loodushuvilisele puhkajale.

Taani kuninga aed.
Taani kuninga aed. Foto: Uwe Gnadenteich

Natuurafännil tasuks ette võtta matkarada, mis viib jalutaja mööda Taani kuninga aia nimelisest liigirikkast metsatukast. Legendi järgi olevat Taani kuningas saatnud saarele meelt parandama oma halbade elukommetega tütre – nimelt ei meeldinud neiule mitte kammerhärrad, vaid hoopis kammerneitsid. Et üle käte läinud neidis ennast saarel veidigi koduselt tunneks, lasknud kuningas mändide vahele istutada lehtpuid.

Rootsi-Mihkli koguduse abikirik.
Rootsi-Mihkli koguduse abikirik. Foto: Uwe Gnadenteich

Omaette vaatamisväärsused on ka Rootsi-Mihkli koguduse abikirik ning saare kalmistu. 1930. aastatel ehitatud kiriku restaureerimine on sel sajandil tänu eraannetajatele hoo sisse saanud ning juba on seal peetud ka esimesed pulmad ja ristsed.

Naissaare kalmistu.
Naissaare kalmistu. Foto: Uwe Gnadenteich

Kirikust veidi eemal asuvale kalmistule tasub kiigata juba sellepärast, et näha selle omapärast väravat. Lisaks leidub mereäärsel surnuaial mälestusmärk Krimmi sõjas hukkunud Briti meremeestele, mille jalamil olevate pärgade sõnumid annavad tunnistust, et praegused meremehed pole oma kunagisi ametivendi unustanud.

Foto: Uwe Gnadenteich

Peale turismiteatmikes kirja pandud ja siltidega varustatud vaatamisväärsuste leidub saarel ka hulgaliselt puutumata loodust. Et tegu on looduspargiga, siis ei tohi seal mingit sanitaar- ega hooldusraiet teha. Kuhu murdunud puu langeb, sinna see ka jääb. Ka metsaande leidub rikkalikult. Kui seeneline peab tee pealt paar sammu kõrvale astuma, siis mustikaid on kõik teeääred täis. Need on keskmisest tunduvalt suuremad, kuigi giidi sõnul olevat Naissaarel tänavu vilets mustika-aasta. Ka metsmaasikaid on igal pool, näiteks näeb pooleldi maasse vajunud kahurialus välja nagu metsmaasikapeenar. Ja üsna sadama lähedal tulevad vastu mitu prouat ääreni täis seenemannergutega.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles