Reisimuljed: minu Islandi TOP 5

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Meeldejäävamad killud sügiseselt Islandilt: omapärane Þingvelliri rahvuspark, tundrataimestik, võimas Gulfossi juga, vaatemänguline geisrite org ja võluv  Reykjavik.

1. Þingvelliri rahvuspark (hääldatakse thingvellir) on paik, kus kõik Islandi külalised ära käivad.

Ala on omapärase loodusmaastikega imepärane. Siin on näha Põhja-Ameerika laama ja Euraasia laama piir pikkade laavaplatoosse kärisenud maalõhede, tardunud laavavoogude ja mustavate kaljudega – tunnistus sellest, milliste loodusjõudude poolt see see vulkaaniline saar ookeani põhjast üles kergitati. 

Siin asutati 1930 rahvuspark, mis on alates 2004 registreeritud UNESCO Maailma kultuuri-ja looduspärandi nimekirjas.

Tähendusrikas vaatamisväärsus on siin Alþingi muistne Islandi parlament Lögbergi mäel, mis asutati 930.aastal, kuhu kogunes kogu islandi rahvas igal aastal kesksuvel kaheks nädalaks. Siin võtsid vabad mehed tervet saart puudutavaid otsuseid vastu ja lahendasid tüliküsimusi. 17. juunil 1944 kuulutati Þingvelliril välja Islandi Vabariik.

2. Taimestik. Teatmeteosed ütlevad, ettaimed katavad vaid väiksemat osa saarest.

Liustikel ei kasva midagi, peaaegu paljad on ka liivikud ja sisemaa laavaväljad. Põhja- ja idarannikut katab enamasti tundrataimestik, märjas ja soojemas edelaosas levivad soostunud niidud turbamuldadel.

Õiget metsa pole Islandil kunagi laialdaselt kasvanud. Ja nii ongi – kui Reykjavikist välja sõidad, on igal pool vaid lagedad laavaväljad ja mustendavad mäed. Vaid siin-seal on näha samblikke ja kidurat tundrataimestikku, mis sügisel pakuvad siiski ootamatut värvipaletti, mis kahjuks novembris juba tuhmub.

Kõik, mis pisutki puude moodi välja näevad, on inimkäte istutatud. Siin, karmis kliimas sirguvad puudki sitkeks – nägin seda oma silmaga ühel tormisel septembripäeval Reykjavikis, kus meie mõistes orkaani tugevusega öö läbi möiranud tuul ei olnud murdnud linnas ühtegi puud.

3. Gulfossi juga. Eemalt paistab nagu kaoks suur jõgi lihtsalt maa sisse ära.

Siiski avaneb orgu laskudes maaliline vaatepilt vetemängule, mis kolmeastmelist jõesängi mööda mürinal laavakanjonisse langedes paiskab imepeeni veepritsmeid üles nii vägevalt, et tundub nagu sajaks vihma.

Kitsukest rada pidi saad minna otse vettemöllu keskel asuvale platoole ja imetleda vee jõudu. (Pähe tuleb kiuslik mõte, et meil tuleks Valastelt joa nimetus ära võtta – see vaid väike nire kui võrrelda Gulfossi, ühe Euroopa suurima joaga)

4. Geisrite org, kus aur ja kuum vesi maapinnale jõudes imelisi vaatemänge pakuvad.

Suurim geiser töötas küll viimati 1930-ndatel, kuid tema väiksem vend Strokkur paiskab võimsa, ligi 35 meetri kõrguse veesamba taeva poole iga 10-15 minuti järel.

Ole ainult kannatlik, sea fotokas valmis ja oota, mil vesi geisrisuudmes üles-alla hakkab pulbitsema, rohekassinise mulli üles tõstab ja lõpuks äkki taeva poole purskab. Ümberringi mahasadanud kuum vesi voolab tagasi suudmeauku, jättes õhku hõljuma hiiglasliku aurupilve.

5. Reykjavik on võluv linn – inimlikud mõõtmed ja modernsus käsikäes.

Keskaegset vanalinna siit ei leia. Vaid mõned üksikud vanad puumajakesed on alles ja neid näitavad islandlased erilise heldimusega. Uhked on nad aga üle linna paistvate Hallgrimskirkja nimelise valge kiriku ja Pearli - veetornist ümber kujundatud vaateplatvorm-restoran-muuseumi üle.

Vaatamata finantskriisile kerkib aga Reykjavikis uus vaatamisväärsus – uhke ja ülikallitest materjalidest ehitatav kontserdimaja.

Omaette vaatamisväärsus on Reykjavikis meri – hunnituid merevaateid taamal sinetavate mägede ja lahesoppidega näeb nii Pearli katuselt, Hallgrimskirkja tornist kui ka lihtsalt autoga ühest kohast teise sõites. Tujukas sügisilm maalib vikerkaari veel lisakski.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles