Tätte reisikiri: suurkoristus laevas
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Jaan Tätte raporteerib Nordea reisilt ümber maailma, kuidas teda tabas enne kemmergute küürimist merel esimene kaotus
22. oktoober. Oleme jõudnud Bresti, kurikuulsa Biskaia lahe lävepakule. Siiasõit Cherbourgist kestis 30 tundi. Teadsime juba väljudes, et esimesed neli tundi on tuul meile otse vastu, või nagu merel öeldakse – otse silmaauku. Nii ka oli.
Seisin vahis koos vahetusmees Raul Vällinguga. Olime umbes poolteist tundi sõitnud, kui jõudsime nn Cherbourgi nuka juurde. See on paik, kus tõus võib ulatuda üheksa meetrini ja hoovuse kiirus seitsme sõlmeni. Meil oli olukord, kus hoovus oli tagant ja tuul kuni 20 m/s vastu ning lisaks viiemeetristele vastulainetele tulid samasugused ristlained veel külje pealt.
Lisaks kõigele säras ere kuuvalgus, mis muutis olukorra eriti dramaatiliseks. Tundsin, et ma ei ole olukorra peremees, ja äratasin meie merekaru Raul Normaku, kes oma sügavas rahus ütles, et hullu ei ole midagi.
Minu arvates oli asi väga hull: jahi nina tõusis raketina otse taevasse vahutavate lainete kohale ja siis langes kiirelt otse alla lainepõhja ning ristlainetus pillutas meie laevukest, nagu ise tahtis.
Kui Raul rooli üle võttis, läks olukord siiski paremaks, aga sisuliselt sõitsime ikkagi nagu kurjas murdlainetuses. Peagi saime nukast mööda, muutsime kurssi ja algas päris talutav külglaines purjetamine. Olin ööst emotsionaalselt nii läbi, et magasin terve järgmise päeva kuni oma kella kaheksase õhtuse vahini.
Uppunud aparaat
Hommikul tundus, et peaksin habet ajama. Võtsin esimest korda välja oma laetava elektrilise habemeajamismasina, mille suvel reisi jaoks ostsin.
See oli mu elus esimene kord sellise masinaga töötada. Habe sai ahtris hetkega aetud, aga ühe vale liigutuse tõttu mulksas masin Põhjamere soolasesse sügavikku. Kahju. Nii et teatan sulle, imekaunis Viljandi müüjanna, et meie vahel on kõik lõppenud.
Mäletan, kuidas ulatasid mulle selle karbi ja ütlesid, et õhtul siis kohtume; mäletan, kuidas mu süda hakkas seepeale kiiresti prõmmima ja jõudsin just mõelda, kui toredalt lihtsalt kõik Viljandis käib, kui taipasin, et pead silmas minu õhtust kontserti Lossimägedes. Kahju.
Seepeale alustasime laevas suurkoristust. Õhtul pidi saabuma vahetusnaine Katrin Saks. Tegime päris hoolast tööd. Marko Matverele andis kapten Toonart Rääsk nõmeda ülesande: uhada veevoolikuga laevatekilt minema tormiga sinna kristalliseerunud korralik soolakiht. Mina sain töö, mis nõudis eelteadmisi, erioskusi ja armastust: lüüa läikima laeva neli vesikemmergut. Ma ei olegi aru saanud, miks Toonart Markot ei salli.
Katrin saabuski – astus laevale ja nuusutas meid üle. Sellise käitumisega meenutas ta mulle väga minu kassi ja teenis mult suure poolehoiu. Seejärel jõime paar pudelit Rieslingit ning sõime krevette ja pardipraadi.
Enne õhtust pidu sai Toonart hakkama oma tavapärase imeteoga. Meil oli tekkinud vajadus paari rauast lisatoe järele, et kindlustada Toonarti aretatud katust roolimehe kohal. Toonart läks korraks ära ja tuli paari tunni pärast tagasi keevitusbrigaadiga. Prantsusmaal tundub see ületamatu saavutus, kuna prantslased eelistaksid õhtul peale tööd veini juua ja juustu süüa.
Lisaks ei osanud ükski töömeestest inglise keelt ja Toonart ei osanud prantsuse keelt, aga kohale nad tulid ja tegid töö pimeduse saabumiseks valmis. Täna ei oleks nad saanud tulla, kuna on streik.
26. oktoober. Brest on päris mõnus sadamalinnake täis laevatehaste töölistele mõeldud väikesi kõrtsukesi. Ostsin uued püksid, kuna Marko on viimased viis päeva vaadanud vihkava pilguga üht rasvaplekki mu püksipõlvel. Järgmisel päeval nägin, et sama poe, kust püksid ostsin, olid streikijad maha põletanud.
Täna heiskasin saalingu alla (see risti moodi asi masti ülemises kolmandikus) Hispaania lipu. On reegel, et jõudes mingi uue riigi vetesse, tuleb heisata selle maa lipp. See näitab, et oleme haritud inimesed ja teame, kus asume, ja teame, milline on selle maa lipp ja et meil oli raha see soetada. Seega sai Biskaia laht ületatud – laht, mille kohta olin lugenud meremeeste mälestustest vaid õuduslugusid ja mille ületamiseks olin end kuid ette valmistanud.
Suplus delfiinidega
Kokkuvõttes oli see kaks ööpäeva spinnakeriga purjetamist mõnusas taganttuules, keskmine kiirus ligi kaheksa sõlme. Biskaia laine meenutas lohutava naise paitust: aeglane, rahulik ja heasoovlik. Sellest, et oleme jõudnud võõrastesse meredesse, andsid märku kaks valaskala, öösel helesiniselt ja lummavalt helendavad planktoni tombukesed ja meid pidevalt saatvad delfiiniparved või -karjad. Õhk on +19, vesi +17 kraadi.
Liigume uduvines mööda kaljust Hispaania rannikut, järgmine peatus tuleb juba Portugalis Porto linnas. Sinna on Brestist kolm päeva, kolm ööd ja 470 meremiili.
Merel tuulevaikus, sõidame mootoriga. Korraks pidasime laeva kinni, ujusime ja pesime end karges kibesoolases vees, ümberringi mitukümmend naeratavat delfiini.