Äsja oma aastaraporti avaldanud Euroopa Narkoseirekeskus märgib, et narkomaania ei ole meie ilmajaos enam üksnes noorte probleem, ning kutsub Euroopat üles muretsema 40-aastaste ja eakamate narkomaanide pärast.
Narkopensionärid - kasvav probleem Euroopas
10. november 2010, 12:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Euroopa elanikkond vananeb kiiresti – ligikaudu veerand Euroopa elanikest on 2050. aastaks 65-aastased või vanemad.
Täna avaldatud statistika kohaselt vananevad ka Euroopa narkomaanid ning vanemate narkomaanide vajaduste rahuldamine on raviteenuste osutajatele kasvav probleem.
Probleem on eriti suur Lääne-Euroopas, kus 1980. ja 1990. aastatel oli ELi esimene heroiiniepideemia, ning Eestil esialgu suurt põhjust muretsemiseks pole.
Ülevaates, mis keskendub 40-aastastele ja vanematele sõltlastest narkomaanidele, tuuakse esile taoliste sõltlaste vajaduste tõsidus ja madal elukvaliteet.
Samas hoiatatakse, et Euroopas ei ole palju spetsiaalselt vanematele narkomaanidele suunatud ravi- ja hooldusprogramme.
Narkootikumisõltuvuse ravikeskuste ja opioidi-asendusravi pakkujate andmetel moodustavad vanemad narkomaanid olulise ning paljudes riikides kasvava osa nende patsientidest.
Keskmiselt on Euroopas üks viiest (19 protsenti) ravi saavast narkomaanist 40-aastane või vanem, mõnes riigis on see osatähtsus ligi 30 protsenti.
Narkoseirekeskuse andmetel on see suur kasv võrreldes kümme aastat tagasi valitsenud olukorraga, mil vanemate patsientide arv enamikus liikmesriikides ei ületanud 10 protsenti.
Ravi saavate vanemate narkomaanide osatähtsus on suurim Portugalis (28 protsenti), osatähtsuse kasv (15 protsendipunkti võrreldes 2000. aastaga) aga suurim Hispaanias.
Asendusravi andmed näitavad, et mõnes riigis on üle poolte kõigist asendusravi saajatest vanemad kui 40-aastased.
Kui ravi saavate vanemate narkomaanide osatähtsus on suurim Lääne-Euroopa liikmesriikides, siis enamikus Kesk- ja Ida-Euroopa riikides moodustavad 40-aastased ja vanemad vaid väikese osa ravi saavatest probleemsetest narkomaanidest.
«Et nendes piirkondades algas narkootikumide epideemia hiljem [1990. aastate lõpus ja 2000. aastatel], on oodata, et ka seal kasvab probleemsete vanemate narkomaanide osatähtsus lähikümnenditel,» märgitakse aruandes.
Ravi saavate vanemate narkomaanide puhul on märgatav kõrge töötuse ja ühiskondliku eraldatuse tase ning nad kannatavad pikaajalise narkootikumide tarbimise füüsiliste ja psühhosotsiaalsete tagajärgede käes (nt maksahaigused, üledoosidest saadud kahjustused, depressioon). Tavalised on neil ka alkoholi- ja tubakaprobleemid.
Et vanemate narkomaanide vananemisprotsess on kiirem, võib 40-aastane sõltlane vajada sellisel tasemel hooldust, mida tavaliselt vajavad temast 20 aastat vanemad inimesed.
Praegu osutatavad raviteenused on narkoseirekeskuse andmetel tavaliselt suunatud noorematele narkomaanidele ning meditsiinitöötajad ei pruugi olla kursis vanemate inimeste narkoprobleemidega ega vanusega kaasnevate terviseseisundi ja sotsiaalsete muutustega (nt piiratud liikumisvõime, südame-veresoonkonna haigused, sugulaste surm).
«Üldiselt arvatakse, et 30. eluaastate keskel lõpetavad inimesed narkootikumide tarbimise,» rääkis ELi narkoseirekeskuse (EMCDDA) direktor Wolfgang Götz.
«Kuid Euroopa narkosõltuvuse ravikeskuste andmed näitavad, et see ei pruugi alati nii olla.»
Raviteenuste osutajaid kutsutakse tema sõnul üha enam üles tegelema vananevate patsientidega, kes kannatavad pikaajalise narkootikumide tarbimise ja vananemise kombineeritud tervisemõju all.
«Oleme selle muutuse tähendust mõistnud pikaldaselt, kuid tegemist on selgelt kasvava probleemiga nii narkoraviteenuste kui ka tavaliste tervishoiu- ja sotsiaalhooldusteenuste pakkujate jaoks.»